Aega veel seitse päeva

Lugematutest Hollywoodi filmidest nähtud stseenid loovad valimiskampaaniast ettekujutuse, kus propagandamasinad jahvatavad intensiivselt ja eesmärk osutuda valituks pühendab abinõu. Kampaaniatiimi staabi seinal on suuremõõduline kalender, kust vastavalt valimispäeva lähenemisele ühekaupa lehti rebitakse; samuti on seinal suurelt ja punaselt kirjas, kui arvuka valijaskonnaga konkreetne kandidaat arvestada saab, ning uue poolthääle «ära rääkimiseks» pole üksi vaev liiast. Nii on kombeks Metsikus Läänes ilmaliku võimu tüüril.
Paralleele sellelt kuvandilt EELK lähenevate peapiiskopivalimistega on küll raske tõmmata. Otsest kampaaniat ei tehta. Puuduvad reklaamplakatid ja hüüdlaused. Kandidaadid pole seotud esinemiskeeluga ei kantslis ega väljaspool kirikut. Avalikud debatid on kulgenud sõbralikus õhkkonnas.
On tehtud isegi kriitikat, et liiga sõbralikus õhkkonnas, isegi mannetus, mis on nullinud võimaluse puudutada tõsisemaid teemasid. Kuluaarides on diskussioon muidugi olemas ja arvata võib, et õige kulminatsioon ajastub vahetult kirikukogu istungjärgu eelsesse aega. Võib sedagi prognoosida, et just õhtul kahe istungipäeva vahel on töö sektsioonides kõige viljakam. Siis veel saab vaagida, lubada, innustada, selgitada …
Liina Raudvassar