Aeg tiheneb, ruum laieneb, maailm avaneb

Sotsioloogiaprofessor Marju Lauristin uurib meediatarbimist, ühiskonnas osalemist, suhtumist ja toimetulekut. Äsja lõpetasid nad Peeter Vihalemmaga laulupeouuringu, tema enda lõpul olev töö puudutab raamatut, lugemist ja selle arenguid.

«Uurime Eesti nõukogudeaegsest siirdeühiskonnast infoühiskonda liikumist ja muutumisi meediakultuuri vaatekohast. Oluline on siin ajanihe – kõik muutused on järjest kiiremad, inimesed peavad aina tihedamini ja kiiremini võtma vastu väga erinevaid otsuseid, erinevad elujärgud vahelduvad üha kiiremini – nimetame seda ühiskondlik-kultuuriliseks aja tihenemiseks. Vaatleme, kuidas see mõjutab inimesi, kuidas nad selle kõigega hakkama saavad, sest ühelt poolt aeg tiheneb ja teiselt poolt ruum laieneb,» ütleb ta.

Mida uuringud Eesti kohta peegeldavad?
Eesti riigi taastamisega reeglid, arusaamad, alustoed muutusid kardinaalselt. Ruttu eristusid inimesed, kes kohe hästi kohanesid ja kõige uuega kaasa läksid, ent teised tundsid, et muutused on liiga kiired või et neil ei jätku jaksu muutustega toime tulla. Ühiskond hakkas järsku jagunema teisiti kui enne, see oli paljude jaoks raske, kibe. Teaduskeeles me nimetame seda ühiskondlikuks traumaks, mille mõju kestab praeguseni, ja uued muutused tulevad.
Teiseks. Me sattusime avatud maailma, kus paralleelselt olid käimas teised muutused. Tulime äkki maailma muutuste peateele. Tehnoloogia oli uuenemas – arvuti ja internetiga seostuv, hoopis uus viis saada teadmisi maailmast, mis nõudeid esitatakse, mille mõjud tulevad omakorda inimestevahelistesse suhetesse, laste ja vanemate suhetesse –, kõik väga äkki.
Kolmandaks globaliseerumine. Olime harjunud oma väikse, hoomatava nõukoguliku põhjamaa nurgakesega, ja äkki läks kõik väga palju kiiremaks, sest avatud maailm oli kiirenemas ja tehnoloogilisteks muutusteks paremini, järk-järgult ette valmistatud.
Kõik tuli üksikinimese ellu nii, et pidi hästi palju asju enda jaoks ümber mõtestama. Toimuvast oli raske aru saada, sest inimesed näevad ja seostavad oma kohta ühiskonnas väga erinevalt. Kohanemine on olnud raske. Noored on teatud mõttes läinud eest ära, noorem ja vanem põlvkond elavad justnagu eri maailmades.
Siin on neljas äkiline faktor Eestis: põlvkondade vahetus. Kui ühiskond areneb rahulikult, siis lapsed, vanemad ja vanavanemad kasvavad ühtlaselt, sama voolu seest välja, ent meil toimus nn kultuuriline katkestus:  uus põlvkond kasvas üles teistsuguses maailmas, uutes väärtustes, ja vanemal põlvkonnal tekkis tunne, et tal polegi lastele midagi pärandada, sest nende kogemused ja arusaamad ei olegi midagi väärt. Alati väärikuse aluseks olnud elukogemus on siin, mitmest kohast lahti murdunud ühiskonnas äkki muutunud küsitavaks.

Võibolla see on pigem tunne kui kibe tõde?
Just, see on tunne. Ja tähendab, et on vaja teisiti suhelda olukorras, kus ühiskond on lahti irdunud nii mitmeteks tükkideks oma majandusliku seisundi, erineva elukogemuse, eri kultuuriliste hoovuste, kihistuste, isegi rahvuste lõikes. Kuidas selles olukorras veel suhestuda kogu maailmaga? Kuidas üldse olla üksteisele arusaadav? Kuidas suhelda nii, et see oleks tõepoolest vastastikku sisuline? Noored kaebavad, et nende kogemus ei ole vanematele arusaadav, nad on üksi, ja vanemad tunnetavad, et ei oska noortele end selgeks teha.
Ühine keel lahkneb valdkonniti, erialad ei mõista üksteist, tehnikainimesed humanitaare ja vastupidi. Ühed saavad nii aru, et sotsiaalvaldkond on koormaks, uskudes, et majandus oleks suur edasiviija, nägemata, et majandusvaldkonnas ju tegutsevad needsamad inimesed, kes sõltuvad väga palju sellest, kuidas toimib sotsiaalvaldkond. Meil on sarnane ajajärk, nagu ütles Hamlet: aeg liigestest on lahti.

Millist nõu sotsioloogina, ühtlasi vanema generatsiooni esindajana annaksite, kuidas põlvkondadevahelist lõhet ületada, eriti tehnoloogilist?
Olles kuue lapse vanaema ja nelja vanavanaema, suhtlen väga aktiivselt nendega. Lähemalt suheldes tekibki arusaam, kuidas kaks poolt omavahel teineteist peaks täiendama. Tuleks tõepoolest kasutada kõiki võimalusi maksimaal­selt, panna tähele, et see poleks vaid praktiline, olmeline, vaid püüda kuulata, mida noortel on rääkida, hoida ühiselt väärtuslikku suhtlusruumi alal. See võimalus, ma arvan, pole kellelegi suletud.
Lisaks on vanem põlvkond olnud arvutialaste oskuste omandamisel küllalt agar. Hirm arvutimaailma ees on suhteliselt lihtsasti ületatav, igaüks hakkab kiiresti nägema võimalusi. Mina suhtlen läbi Facebooki, kus on võimalus kaasa käia lastega, kui kogu aeg kokku ei saa. Arvuti võib olla väga hea rohi, link kahe põlvkonna vahel.
Kogu arvutimaailma peaks võtma kui üht suurt akent, mis tuleb lihtsalt lahti teha. Avanevad võimalused saada kõikmõeldavat lugemismaterjali, reisida mõtteliselt, infot hankida. Peab ära tundma, et läbi selle akna võib jõuda väga paljudesse enda jaoks huvitavatesse kohtadesse.
On uuritud järjest enam noorte väärtusi, mis esinevad arvutimängudes. Selles keskkonnas lihtsalt vanemad kaasa ei mängi. Arvutimängudes on keerulised enesemääratluse võimalused, rollimängud. On naiivne arvata, et tänapäeva lapsed kasvavad raamatukangelaste eeskujul nagu pool sajandit varem. Jälle üks põhjus, miks me üksteisest aru ei saa ja mida peaks uurima.

Kuivõrd sotsiaalne uuring tõestab Teile midagi, mida Te juba teate, oletate, või juhtub pigem üllatusi?
Sotsioloogiline uuring lähtub ju elust enesest. Lõks on selles, et igapäevaelus me lähtume sageli oma lähiümbrusest. Näib, et kui meie ja meie sõbrad juba nii mõtlevad, küllap see ongi õige. Uuring vaatleb võimalikult erinevate ja võimalikult üksteisest eemal asuvate ühiskonnaliikmete kogemusi, ei hinda, vaid võrdleb. Selguvad suhestused, proportsioonid, protsendid. Järgnevat hinnangut tegelikult teadlased ei anna, vaid näitavad, millised on tendentsid, aga otsustajad, arvesse võtjad on ikkagi mujal.
Teadustulemusi tuleks lahti mõtestada ja järeldusi rohkem arvesse võtta, kasvõi väljarände küsimuses.

Mil määral Teile oli teada Eestist Soome väljarännanute arv?
Sotsioloog ju teab põhitendentse, pakutud oli palju arve, kuid hoopis teisiti mõjub, kui järeldus arvudena selgub. Siis ei saa enam öelda, et võibolla ma inimesena eksin.
Rändest räägivad teadlased ja poliitikud erinevalt. Otsuseid tehakse poliitikas lähtuvalt heast usust, lootusest, mitte demograafiliste trendide arvestusena, ent poliitikat ei tohiks teha lootustele tuginedes. Öeldakse: ma tahan, et minu lapsed lähevad. Hästi, las nad lähevad. Aga kes teenib välja ja maksab Eestis pensioni? Kord see probleem kerkib. Mis siis – kas toome ka immigrante sisse? Meil ju on juba praegu küllalt suured immigratsiooniprobleemid eelmistest lainetest, Eestis sündinud venekeelseid noori siin hoida on juba praegu raske.

Kas Soome riigil ikka jätkub kord pensione, mida maksta?
Soome on väljendunud, et võib võtta külalistöölisi kuni 200 000. Aga – küsimus on pigem selles, kuidas luua Eestis sellised tingimused, et inimesed tahaks siin olla. Peredes, kellega olen vestelnud, lähevad lapsed soomekeelsesse kooli, kuigi Soome riik annaks neile võimaluse emakeeles õppida. Eestlased taotlevadki laste kiiremat lõimumist, üsna kergesti hakatakse välismaal häbenema oma päritolu, tahetakse ruttu-ruttu sihtkohamaal samastuda. Need pole enam need väliseestlased, kes olid poliitilised pagulased. Eestlane on juba muutunud paljudes maades idaeuroopa uustulnukaks, kes püüdleb selle nimel, et mitte teistsugune olla.

Milline uuring ilmutab meeldivaid üllatusi?
Arv on arv, kuni talle hinnangut ei anta. Väga ilmekas arvude mõttes oli laulupeouuring: umbes pool eestlaskonda (vanuses 15–74) on ise oma elus vähemasti korra olnud laulja või tantsija. Meie laulurahvaks olemine pole ainult metafoor. Mina ütleks, et lauluväljakule koguneb Eesti kõige suurem kogudus ühiste pühade väärtustega. Mõned on muidugi öelnud, et laulupidu on oma aja ära elanud. Küsitlus aga näitas selgesti, et valdava osa nii noore kui vana eestlase jaoks on laulupidu eesti rahva püha, kuhu tullakse kokku, et oma kõrgemaid väärtusi koos kogeda, pühitseda ja tunda end kogukonnana, koguduse liikmena. Kohalolek on väga oluline, ühine argipäevast kõrgemale tõusmine väärtuste juurde, mis seovad meid minevikuga. See on lähedane religioossele tundele.
Laulupeouuring näitas, et pühaduse tarve on aga eestlasel väga suur ja see leiab toitu sellest traditsioonist.

Kas laulupidu suudab pühaduse- või usutarvet täielikult rahuldada?
Kindlasti mitte, kuid ta on teisalt nii võimas, et toidab pikka aega ja et laulupidu toimub regulaarselt, siis ühe lõppedes valmisolek ja uue ootus kestab. Laulupidude traditsiooni kujunemine langeb ajaliselt kokku eestikeelse ühistunde väljakujunemisega, millele muidugi eelnes piibli tõlkimine eesti keelde, ühiskeelse üldhariduse kujunemine. Laulupidu ei ole kontsert, see on rahvuslik rituaal.

Millised on Teie elus kokkupuuted vaimulikega, kellest olete lugu pidanud?
Olin 26aastasena külas sõbral Võnnus, istusin kirikuaias ja õppisin aspirantuuri filosoofiaeksamiks. Noor õpetaja Voldemar Ilja oli tulnud Soomest, me hakkasime vestlema. Tema läbimõeldud, semiootiline ja filosoofiline jutlus tekitas minus küsimuse, kas neile vähestele vanainimestele, kes tookord teda kirikus kuulasid, ei käi see tase üle pea. Küsisin talt seda, vesteldes käärkambris, ja olen vastust hiljem hinges kandnud, ma usun, et need sõnad olid seemneks tulevasele õppejõule: «Minu mure on, et mul oleks, mida külvata. Ma jätan Jumala hooleks selle, et seeme idaneks.»
Teine ühel väga olulisel hetkel mulle tähtis vaimulik on õpetaja Eenok Haamer. Laulva revolutsiooni murrangulisel ja raskel ajal, kui käisin inimestega tihti minu jaoks pingelistel kohtumistel, oli ta ilmselt mind märganud. Ta tuli ise minu juurde koju, otsis mu üles. Rääkis minuga ja õnnistas seda, mida ma teen. See oli minu jaoks väga oluline toetus, vajasin seda siis väga, selle eest olen talle tänulik.
Juune Holvandus

Marju Lauristin
sündinud 7. aprillil 1940
Lõpetanud Tartu ülikooli 1966. a ajakirjanduse ja sotsioloogia erialadel
Kandidaadikraad Moskva riiklikust ülikoolist 1976
TÜ sotsiaalse kommunikatsiooni emeriitprofessor
SDE looja ja liige
Eesti sotsiaalteadlane, õppejõud ja poliitik
Kuuenda kristliku juhtimiskonverentsi peaesineja 15. novembril