Aeg sünnib koos armastusega

C. S. Lewis kirjeldab oma raamatukeses «Lihtsalt kristlus» «uusi inimesi», keda leidub siin-seal üle maailma ning kes kannavad endas Jumala uue loomise tunnusmärke: «Nad ei sarnane kuigivõrd sellega, mida tavaliselt mõeldakse usklike inimeste all. Nad ei tõmba enestele tähelepanu. Me kaldume arvama, et meie oleme nende vastu lahked, aga tegelikult on nemad meie vastu lahked. Nad armastavad meid rohkem kui teised inimesed, aga nad vajavad meid vähem (me peame ületama oma soovi olla vajalikud. Mõningatele toimekatele inimestele, eriti naistele, on see kõige suurem kiusatus). Tavaliselt näib neil olevat palju aega ja me imestame, kust selline hoiak tuleb.»
Jah, paneb tõesti imestama, kui kellelgi näib olevat palju aega ja ta laulab nii nagu Jaan Tätte: «Tule võta mu aega, sest aega mul on, palju muud mul ei ole, kuid aega mul on …» Üldlevinud mõtteviisi kohaselt on võimekad ja edukad inimesed hõivatud ja neil pole aega niisama raisata. Üks tähtaeg, nõupidamine või artikkel ajab teist taga – pole aega niisama pilvi või kaminatuld vahtida. Pole aega tühja lobiseda ega ühtki mõtet lõpuni mõelda. Pole aega palvetada ega pühapäeval kirikusse tulla.
Käes on suve viimased nädalad ja suurel osal meist puhkus selleks korraks läbi. Ees ootab uus õppeaasta, uued plaanid ja eesmärgid, uued kolleegid ja kohtumised. Mida soovida puhkuselt naasnutele? Neile, kes tahaksid elada erksalt ja tundlikult, loovalt ja mänguliselt – ning kes meist seda ei tahaks? Esmalt oskust aeg endale tagasi võita. Ülo Vooglaid on väitnud, et ajanappus ja kiirustamine on ebaprofessionaalsuse esimesi tunnuseid.
Mikk Sarv arutleb: «Kuidas aega endale tagasi võita? Aega laulmiseks, iseolemiseks, lähedastest hoolimiseks? Aeg sünnib koos armastusega. Armunute päralt on lõputult palju aega. Ajapuudus tapab armastuse, armastus aga kingib otsatult aega. Armastust tunneb süda. Süda hoiab ja katkestab meeldimisi, sedakaudu ka meelt ja mälu. Kui meel on liialt laiali ilma tahtmist mööda, väsib ka süda väikeseks. Mõistlik on hoida meelt ilusa ja ümmargusena nagu mari, mis rõõmsa imestusega püüab uut kõigi tajumiste – haistmise, maitsmise, nägemise, kompamise ja kuulmise kaudu.»
Üks konkreetne nõuanne, mida olen ise püüdnud järgida: loobuda päevast päeva ja tunnist tundi iseenesele ja teistele kinnitamast, kui hõivatud ma olen, kui kiire mul on, kui palju tööd ja vähe aega … Mõnigi kord loome kiirustava, närvilise ja pealiskaudse maailma omaenda mõtete ja sõnadega. Kui helistaja või jutulesoovija kartlikult pärib, ega mul «ometigi» või «juhtumisi» pole tema jaoks aega, püüan, kui vähegi võimalik, vastata jaatavalt. Isegi siis, kui aega on vaid viis või kaks minutit, on see ääretult pikk aeg – terve igavik –, mille võin pühendada kaasinimesele, iseendale või Jumalale.
Veengem iseennast ja üksteist, et meil on aega oluliste inimeste, suhete ja ettevõtmiste jaoks. Nii see tegelikult ju ongi – aeg sünnib koos armastusega.

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist