Advendiaeg on alanud

Pühapäeval algas
advendiaeg. See samm-sammult Kristuse sünnile lähenev pühade rida on enamikule
meist hästi tuntud. Tavaliselt algavad pühad pisut äreva segadusega kodudes:
koristamisega, emad õmblevad salaja päkapikusokke jne. Kõik see vihjab
asjaolule, et pühad ei ole veel lõplikult valmis – kulminatsioon on veel
saabumata.

Niisugune pühade astmestik mõtestab aasta
lõppu ning sunnib igaüht, keda advendiaeg puudutab, oma tegemisi ja
väljaütlemisi tavaliselt pisut rohkem kontrollima – koos pühadega tahavad
tõenäoliselt ka inimesed täiustuda.

Tänavuse advendiaja alguses võis pühaduse
tunde kõrval tajuda mõistmatust. See väljendus läbi kriitika mitme ajalehe
veergudel, kommentaarides jne. Kui see kriitika on suunatud kiriku vastu, tuleb
esitatud argumente tõenäoliselt kaaluda – kirik koosneb inimestest ja inimesed
on sageli ekslikud. Samas annab iga tehtud viga parandada. Aga süüdistatakse ja
pilgatakse ka Jumalat ja siin sageli loogilised argumendid ei aita.

Kindlasti pole ime, et Jumala valikud
tunduvad paljudele kummalised. Miks kõikvõimas Jumal sisenes just meie
planeedile, miks sündis ta Palestiinas, miks just paar tuhat aastat tagasi?
Kõik need otsese vastuseta küsimused ei taha mahtuda inimeste ettekujutusse
ning tundub, et pelgalt teadmiste ja loogika abil neile küsimustele läheneda ei
saa. Paulus võtab selle temaatika kenasti kokku: «Vaid mis on jõle maailma ees,
selle on Jumal valinud, et tema teeks häbi tarkadele» (1Kr 1:27).

Ometi kõneleb sajanditepikkune usuline
kogemus, et Jumal on mõttekas valik. Paljude näidete põhjal võib rääkida
uskumise tee viljakusest. Loomulikult võib tähendada usu valimine mõistmatust,
kaaslaste pilkeid, süüdistusi kergeusklikkuses. Paradoksaalne on ka asjaolu, et
paljusid usulisi probleeme saab mõistma hakata alles usuteele asudes. Mitmed,
alguses ilmvõimatuna tundunud asjaolud saavad tunduma üha arukamate ja
loogilisematena.

Olen mitmel puhul võrrelnud advendiaega
inimese evolutsiooniga. Samm-sammult hakkasid tänapäeva inimeste eellased
kahtlustama, et peale söömise ja sigimise peab elul olema mingi tähendus ning
nad hakkasid kaaslaste matmise, koopajooniste, amulettide ja pühade asjade
kaudu lähenema üha suuremale Jumala mõistmisele. Mulle tundub, et advendiaeg on
võimalus see kogu inimkonda puudutav protsess oma hinges uuesti läbi teha.

Toomas Jürgenstein