Abielu allakäik – kultuuri häving

Arutelu sooneutraalse abielu üle on üks etapp pikemast protsessist. Abielu mõiste laiendamine ka samasooliste inimeste kooselule toetub sooneutraalsuse utoopilistele põhimõtetele. Kultuuride areng toimub aastasadade mõõtkavas. See on nii aeglane, et sellest ei saa selget pilti ühe inimelu pakutava kogemusbaasi alusel. Vaja on ajaloolist uurimist, et mõista nende arengute kulgu ja põhimõtteid.

Jyväskylä ülikooli traditsioonilise kasvatusteaduse professor Tapio Puolimatka oma raamatus „Seksuaalrevolutsioon“ (eesti keeles ilmunud aastal 2019) annab sellest hea ülevaate. Sellele raamatule toetudes esitan ka siin järgmised mõtted.

Harvardi ülikooli sotsioloogi Carle Zimmermani järgi määravad kultuuride õitsengu ja allakäigu ära muutused perekonnas. Kõrgkultuuri elujõulisus sõltub selle võimest luua eeldused uue sugupõlve arenemiseks. Perede tehtud vigu ja nende põhjustatud kahjustusi on raske parandada.

Briti antropoloogi J. D. Unwini järgi on kõrgkultuuri eelduseks seksuaalsuse kanaliseerimine abiellu. Unwin uuris 80 hõimu kuue kõrgkultuuri 5000-aastast ajalugu ja jõudis järeldusele, et inimajaloos ei ole ühtegi juhtumit, kus ühiskond oleks säilitanud oma elujõu pärast seda, kui uus sugupõlv omandas traditsiooni, mis ei nõua vooruslikkust enne abielu ega pärast selle sõlmimist.

Kultuuri allakäik algab seal, kus inimesed püüavad suurendada seksuaalset vabadust ja rahuldada seksuaalseid soove ühiskonna reeglitest hoolimata. See suurendab survet nende reeglite muutmiseks. Peagi muutuvad ühiskonna kombed vastavalt uutes reeglites lubatud vabadustele. Inimesed elavad üha suuremal määral abieluvälistes hetero- ja homoseksuaalsetes suhetes. 

Unwini teooriat on kritiseeritud selles mõttes, et kultuuride tõusmises ja languses on ka palju muid tegureid peale abielu. Ometi toetab tema kogutud antropoloogiline ja kultuurilooline faktistik väidet, et monogaamia on kõrgkultuuri vältimatu eeldus.

Unwini teooria kõige tulisema kriitiku, maailmakuulsa antropoloogi Ruth Benedicti uurimus, milles ta väitis, et seksuaalne vabadus viib vaimselt tervete ja õnnelike inimeste arenemisele, osutus hiljem ebausaldusväärseks ja sellele osaks saanud populaarsus ühiskonnateaduste suurimaks enesepettuseks.

Ka islami kultuur oli elujõuline seni, kuni tegutses monogaamse kultuuri loodud soodsas perekondlikus olukorras. Kui islami levik monogaamse kultuuri aladele peatus, hakkas kultuur kaotama oma elujõudu.

Unwiniga samadele järeldustele jõudis ka komi päritolu sotsioloog Sorokin, kes töötas Harvardi ülikoolis professorina, uurides seksuaalse lodevuse suhet kultuuri taandarenguga. Sorokini järgi jääb terve ühiskond püsima ainult siis, kui perekonnad on tugevad ja seksuaalsus piiratakse abieluga. Inimese ja kultuuri taand-areng algab sealt, kus teist inimest nähakse naudinguvahendina. Sellises kultuuris kaotavad oma tähenduse inimväärikus, moraalsed käsud, naiselikkus ja mehelikkus, emadus ja isadus, lapselikkus ja vanadus, abielu ja perekond. Abielulahutus ja erandlik seksuaalsus muutuvad tavaliseks. Seda, mida varem peeti moraalseks allakäiguks, peetakse nüüd moraalseks edusammuks. 

Sorokin järeldas, et lääne kultuur on praegu sooritamas vabatahtlikku enesetappu. Samasooliste abielu seadustamine on perekonna allakäigu üks viimaseid faase. Heteroseksuaalseid suhteid ja perekondi ei saa võrrelda samasooliste partnerite suhtega. Need on sama protsessi kaks järjestikust etappi. Abielu lagunemine ja kultuuri allakäik algab siis, kui hakatakse aktsepteerima abieluväliseid seksuaalsuhteid, abielulahutus muutub normaalseks nähtuseks, enam ei arutata, kes on abielu purunemises süüdi olev pool, püütakse enesestmõistetavaks seletada samasooliste seksuaalsuhteid ja viimane faas on nende suhete seadustamine. See sünnib nüüd meie silmade all. Kõige kummalisem on, et selle allakäigu pisikuga on nakatunud ka mitmed kristlikud teoloogid, kes sellele kiidulaulu laulavad.

Olgu Jumal meile armuline.

Õnnistusi soovides

 

 

 

 

Joel Luhamets

piiskop