Aastapäevad vajavad meeles hoidmist

Olen nüüd oma ameti poolest rohkem kokku puutunud erinevate aastapäevade tähistamisega. Eemalt vaadates tunduvad need väsitavatena välja mõeldud pidupäevad. Lähemalt vaadates olen hakanud hindama nende sisu.
Sellel nädalal (12. septembril) oli ka Tartu Pauluse kiriku taaspühitsemise esimene aastapäev. Naljakas oleks seda tähistada, kuid ometi tunnen, kui kiiresti harjub heaga ja lihtne on kõike endastmõistetavaks pidada. Vanu ehituse protokolle lugedes üllatun jätkuvalt, kui palju probleeme tuli aastate jooksul lahendada, kui palju takistusi ületada ja tagasilööke üle elada, kui palju planeerida ja otsustada, kui keeruline oli leida rahastamist. Esimese ehituslepingu sõlmimisest pühitsemispäevani sai täis täpselt seitse aastat. Sellele eelnes ettevalmistamise ja projekteerimise aeg. See kõik kipub nii kergesti ununema. Unustamisega koos kaob ka imestamis- ja tänutunne. Elu ongi jäänud vaesemaks.
Loomulikult ei olnud see viimane remont koguduseelu algus ega kõige tähtsam sündmus. Sellel aastal möödus nelikümmend aastat päevast, mil peapiiskop Jaan Kiivit seenior pühitses sõjas hävinud ja koguduserahva poolt üles ehitatud kiriku uuesti sisse. Ka see ei olnud kõige algus. Sada aastat tagasi toimus koguduse loomine ja kiriku ehitus. See oli I maailmasõja aeg. Ega seegi olnud päris algus. See hetk meenutab vaid seda, et sada aastat tagasi kasvas Tartus koguduseliikmete arv nii kiiresti, et tuli luua tütarkogudusi.
Pauluse kogudus ei ole midagi muud kui vaid Tartu Maarja koguduse juurest eraldunud linnarahvas. Sellele eelnes pikk ja keeruline aeg kiriku ja koguduse elus. Uuenduste ja muutuste aeg oli viissada aastat tagasi, mida me mäletame reformatsioonisündmustena. Kuid ka selleks ajaks oli kristlikul kirikul Tartus seljataga juba pikk ajalugu. Kui seda kõike suudaks meenutada, siis märkaks Jumala vägevat tegutsemist läbi erinevate aegade. Ilmselt kahvatuvad tänase päeva mured läbielatu kõrval. Jumala töö ja tema sõna on ikka seesama.
Tähtpäevi peetakse kõikjal. Septembri algul tähistati Valga Jaani kiriku 200. aastapäeva. See sündmus tõi kokku koguduserahva, sõpruskogudused, Valga linna ja maakonna juhid, ümberkaudsete ettevõtete ja asutuste inimesed, kes kõik olid innustunud panustama kiriku ja koguduse arengusse.
Laupäev, 17. september on suurpäev Petseris. Luteri kiriku pühitsemisest möödub 90 aastat. 95 aastat tagasi oli alus pandud EELK Petseri Peetri kogudusele. 119 aastat möödub ajast, kui Petseris alustati luterlike jumalateenistuste pidamist. Praegu on Petseri eestlasi koondanud kogudus mitme suure küsimuse ees. Kuidas edasi minna? Eestlaste arv selles armsas linnas on jäänud väikeseks. Kindlasti aitab pidupäev selgust tuua tuleviku osas.
Septembrikuu nädalavahetustel peetakse aastapäevi Nabala, Hageri ja veel mitmes vennastekoguduse palvemajas. Nende paikade tähtsus on suur, sest seal käidi koos ka sellel ajal, kui jumalarahva kogunemisi püüti jõuga lõpetada. Oktoobri algus kutsub rahvast kokku Audru kiriku 380. aastapäevale. See loetelu ei ole kaugeltki ammendav.
Juba Mooses oli saanud Jumalalt korralduse meeles pidada Jumala tegutsemist inimeste keskel ja tähistada Egiptuse orjusest lahkumist. Selle tähistamiseks anti täpsed korraldused. Seda tuli teha selleks, et meelest ei läheks, mida Jumal on teinud. Kergesti võib tulla raskustes olles nurisemine ja soov tagasi piiluda Egiptuse lihapottide poole. Selles valguses on meie südame sooviks suure tõsiduse ja pidulikkusega mõelda eelolevatele suursündmustele. Tähistamist ootavad EELK 100. ja Eesti Vabariigi 100. aastapäev. Suursündmus on reformatsioonist 500 aasta möödumine. Meie minevikus on palju, mida suure tänutundega meenutada. Laulik ütleb 103. psalmis: «Kiida, mu hing, Issandat … ja ära unusta ainsatki tema heategu!»
Soovin õnnistatud aastapäevade ja suursündmuste tähistamist. Rikastagu need meie teed eelolevatesse aegadesse.

 

 

 

 
Joel Luhamets,
piiskop