Iga aeg elus on eriline

Johannes Esto Ühingu kutsel viibis terve oktoobri Tartus tunnustatud saksa poliitikateadlane ja teoloog prof dr Hans Maier.
Maier pidas loenguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas Blaise Pascalist, roomakatoliku kiriku ajaloost ja kaasaegsetest Euroopa kristlikest kirikutest. Professor oli lahkelt nõus andma Eesti Kirikule intervjuud.
Ühel hämaral sügisõhtul kohtungi dr Maieriga tema hubases toas Johannes Esto Ühingu ruumides. Esialgne kerge kohmetus nõnda auväärse isiku ees kaob üsna pea, kui tajun enda ees istuva kõrges eas mehe siirast südamlikkust. Kogu miljöö muutub korraga õdusaks ja turvaliseks.
Ministrandist ministriks
Alustuseks vestleme veidi perekonnast, sellest, et Hans Maier sündis aastal 1931 Freiburgis, Breisgaus. Poiss kaotas varakult nii isa kui ka venna. Peres oli veel kaks õde. Juba väikese poisina oli ta kirikuga tihedalt seotud, kuna täitis seal ministrandi ülesandeid. 11aastaselt hakkas aga orelit mängima ning teeb seda siiani. Muu hulgas jutustab ta, et proovis ükskord meie Tartu katoliku kiriku orelit mängida, aga see on vana ning üsna korrast ära. Tallinna Toomkiriku orelit nimetab Maier aga imeliseks.
Oma sünnilinnas tutvus ta tulevase abikaasaga, kes töötas lasteaiakasvatajana ning õpetas koolis religiooniõpetust. Maieril ja tema abikaasal on kuus tütart, kellest noorim õpib praegu abituuriumis. 1962. a kutsuti Hans Maier Müncheni Ülikooli poliitikateaduste õppejõuks, pärast aga sai Maierist Baieri liidumaa haridus- ja kultuuriminister.
Professor mainib muu hulgas, et sellesse ametisse ei asunud ta vabatahtlikult. Kuna toona olid segased ajad ja töö seetõttu raske, ei tahtnud keegi poliitikutest seda enda kaela võtta.
Ometi töötas Maier kultuuriministrina kokku 16 aastat. 1988. aastast alates pidas dr Maier Müncheni Ülikoolis loenguid religioonifilosoofiast ja kultuuriteooriast ning läks emerituuri 1999. aastal.
Hingelähedane Tartu
Küsimusele, mis teda Tartuga seob, vastab Maier, et ta on Tartust alati omanud selget ettekujutust tänu Württembergi kultuuriministrile Wilhelm Hahnile. Tema isa oli siin kirikuõpetaja ning tapeti 20ndatel aastatel nõukogude võimu poolt.
Maier avaldab heameelt, et sai kutse tulla Eestisse, sest ehkki ta on loenguid pidanud näiteks Venemaal, Ukrainas ja Poolas, pole ta seni Balti riikidesse sattunud. «Mõtlesin, et ma lihtsalt pean Eestit nägema,» ütleb professor ja leiab, et kuu aega Tartus on olnud väga huvitav. Kõige rohkem initsiatiivi siiatulekuks sai ta Johannes Esto Ühingu asutajalt jesuiit Christoph Wrenbeckilt ja usuteaduskonna dekaanilt dr Riho Altnurmelt.
Veel lisab ta, et oikumeenilised küsimused on teda alati väga huvitanud, kuna käis lapsena segakoolides, kus õppisid nii katoliiklased kui ka luterlased.
Meie tudengitega olevat Maier saanud hea kontakti. «Räägitakse, et eestlased on tagasihoidlikud ja kinnised, aga tudengid, kes käisid minu loengutes, olid küll väga avatud,» leiab professor ja ei kurda küsimuste puuduse üle tudengite poolt. «Nad on väga vastuvõtlikud ja kõigest huvitatud,» leiab ta.
Ka nendib Hans Maier rahulolevalt, et tal on hea meel jälle noortega olla, kuna ta pole enam aastaid aktiivselt õppejõuna tegutsenud. Eriti huvitava ja üllatavana meie usuteaduskonna juures mainib ta Vana Testamendi õppetooli, leides selle olevat tõeliselt toreda ja positiivse. «See annab tugeva põhja Vana Testamendi teaduse jaoks.»
Hingelähedased teemad
Prof Maier on kirjutanud terve rea raamatuid religioonipoliitikast, islamist, kolmandast maailmast. Hiljuti ilmus Akadeemias tõlge ühest tema kirjutisest, kus ta arutleb märterluse teemal. «Erilist rõhku olen pannud erinevustele islami, judaismi ja kristluse märterluse vahel ja sellele, kuidas märterluse mõiste üldse on aegade jooksul muutunud ja poliitiliselt laienenud kolmanda maailma ja islamiga seoses,» räägib professor.
Nimelt on islami märterluses oluline rõhk võitlusel. Juutide ja kristlaste jaoks on märter see, kes sureb oma usu eest, aga ei otsi ise sellist surma. Islamis tuleb mängu militaarne pool, võitlus. Olulisteks teemadeks on ka poliitilised religioonid – bolševism, fašism, kommunism jne. Samuti on kavas kõigi nende teemade kohta kirjutada kokkuvõttev raamat.
Muu hulgas on Maier kirjutanud ka muusikast, mis on teda alati huvitanud, ning järgmisel aastal on plaanis välja anda esseekogu sellel teemal.
Kui rääkida õpetajatest ja eeskujudest, siis mainib Hans Maier jesuiit Alfred Delpi, kes kuulus omal ajal Kreisau ringi (nn Kreisau ring oli saksa vastupanuliikumise teoreetiline rühm, kes kavandas visiooni Saksamaa ja kogu Euroopa tulevikust Hitleri langemise järel – A. V.). Alfred Delp mõisteti surma ning hukati poomise läbi 1945. a.
Maier ütleb, et kannab alati kaasas Delpi raamatut tema joonistustega, mis valmisid vanglas. Alfred Delpi võib nimetada katoliiklikuks paralleeliks Dietrich Bonhoefferile, kes oli teatavasti luterlane. Samuti ei saa mainimata jätta itaallasest religioonifilosoofi Romano Guardinit, keda Maier tudengina kuulas, hiljem aga tema kolleegiks sai. Siiski nendib professor mõtlikult, et igapäevaelus on eeskujusid palju rohkem.
Saksa ateistid leebemad kui meil
Muu hulgas tuleb jutuks viimasel ajal Eestis valla pääsenud tugev kriitika ja vastuseis kristlikule kirikule. «Peale kommunismi ei ole siin vist eriti millegi muu kaela süüd ajada,» ütleb dr Maier. Küsimusele, kuidas Saksamaal selles suhtes olukord on, saan vastuseks, et seal ei esine sellist võitlevat ateismi nagu Eestis.
Ateistlik liikumine on olemas, aga on rohkem eraldiseisev, passiivne. «Nad ütlevad, et nad ei usu Jumalat, aga et las religioon olla, sest sellel on omaette tähendus ja olulisus,» lisab professor. Siiski tuleb tunnistada, et sekulariseerumine toimub kõikjal.
Ka Saksamaal väheneb näiteks ristimiste arv ja ilmselt on peagi suurimaks konfessiooniks see, kuhu kuuluvad mitte kuhugi kuuluvad inimesed. Kirik ei ole kusagil nii suur ja võimas, et võiks saada valitsevaks ja domineerivaks, nagu kardetakse Eestis. «See on lihtsalt enesepettus,» ütleb Maier.
Aasias, Aafrikas ja Araabias võib küll rääkida religiooni renessansist. «Meie siin läänes vaatame itta, et näe, kui religioossed seal kõik on. Saksamaal vaadatakse näiteks Poola poole, kus kirikul on oluline osa ühiskonnas, osalt võib seda öelda ka Leedu ja Läti kohta. Eestis on olnud sekulariseerumine tugevam,» ütleb Maier.
Kui kristlust ei olekski olnud
Maier on sellel teemal arutlenud oma teoses «Welt ohne Christentum – was wäre anders?» (Maailm ilma kristluseta – mis oleks teisiti). «Ma lihtsalt mängisin erinevate hüpoteesidega, milline maailm praegu olla võiks, kui kunagi poleks kristlust olnud. Raamat sisaldab ka veidi Nietszchet – võiksin teda isegi oma «partneriks» nimetada,» muheleb Maier.
Nietszche püüdis ette kujutada just postkristlikku maailma, mis sarnaneks antiigile. Kirgliku klassikalise filoloogina oli tema hinnanguks, et kristlus oli eksitus ning et me peaksime minema tagasi antiiki. «Mina aga arutlen selle üle, kuidas arusaam ajast, poliitikast, loodusest ja kultuurist välja näeks, kui eemaldada kõik kristlikud mõjud,» seletab mees.
Eriliselt ilusa ajana oma elus meenutab dr Maier perioodi pärast II maailmasõda, kui tema perekond imekombel ellu jäi, elanud kaks korda üle pommitamise. «Loomulikult oli aeg raske, ent kui sõda ja natsiõudus oli läbi, hakkas tasapisi elu edenema.
Üks osa Saksamaast oli Prantsusmaa all, toimus rahareform. Alates 50ndatest hakkas elu edenema paremuse poole, mina õppisin ülikoolis,» räägib Maier lisades, et see oli aeg, mil maailm avanes – palju sai õpitud, palju kirjutatud. «Muidugi on iga aeg elus oluline ja eriline,» ütleb Maier ja lisab naeratades, et sellest kõigest võiks raamatu kirjutada.
Südamlik ja soe oli meie jutuajamine sellal, kui väljas rabistas vihma ja teises toas valmistuti õhtuseks vestlusringiks prof Maieriga. Varsti algaski Johannes Esto Ühingus ürituse ametlik osa.
Kohale oli kutsutud kümmekond külalist, kes võisid esitada küsimusi teemadel, mis parasjagu huvi pakkusid.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et vestlus kujunes suuresti islamiteemaliseks, ent loomulikult puudutati ka teisi aktuaalseid teemasid ning valdkondi, mida H. Maier on käsitlenud.
Pärast õdusat kohvitamist lahkusin seltskonnast teadmisega, et olen kohtunud väga võimeka ja erakordse inimesega. Nii võimeka ja erakordsega, et kohati mu vestluskaaslane lausa rabab oma lihtsuse ning soojusega.
Loodan väga, et Johannes Esto Ühing ka edaspidi mõne särava isiku Eestimaale kutsub.
Anna-Liisa Vaher