EELK peapiiskopi läkitus kogudustele jõulupühadeks 2004 ja uueks Issanda aastaks 2005

Armas kogudus
Jõulupühad ja jõulukuulutus asetavad meie maailma ja meid ennast uude valgusesse. Märkame oma inimsuhetes ja ümbruses asju, millele me võib-olla muidu eriti ei mõtle. Tajume selgemalt tegeliku elu ja oma sügavamate igatsuste vastuolusid. Laseme end ju ülearusest elutempost ja ülepaisutatud ootustest kaasa kiskuda. Samas tahaksime leida rahu, igatseme omavahelistes suhetes leplikkuse ja soojuse järele. Ja seda mitte ainult nüüd, pühade ajal, vaid iga päev.
Paljud näevad üksnes elu maist poolt. Nad jäävad küsima, kas inimene on ainult maailmas valitsevate jõudude, saatuse ja juhuse mängukann või vastupidi – elu peremees ja oma õnne sepp? Kuid elu ei piirdu maise olemasoluga. Jõulukuulutus lisab sellele teise mõõtme, ühendades endas mõlemad pooled – maise ja taevase.
Jõuluevangeeliumis on elutegelikkust kujutatud sellisena, nagu seda igaüks võib kogeda. Selles mõttes on see maine ja inimlik lugu, maine ja inimlik nagu seegi, kuidas me ise jõulusid pühitseme. Pühakirjas nimetatakse keiser Augustust ja Heroodest, kelle valitsemisaeg on teada. Jeruusalemm, Naatsaret ja Petlemm on meile tänagi päevauudistest tuntud linnad. Ka karjased on kord elanud inimesed ning laps tuleb ilmale tänapäeval samamoodi nagu tookord.
Jõululoo teine, ülemaine pool avaneb meile Jumala saadiku sõnumis: täna on teile sündinud maailma Lunastaja. Ei seletata, kust saadik tuleb ja kuhu ta kaob. Meile antakse edasi vaid sõnum. Vastsündinud lapses on ilmutanud ennast Jumal. Kõiksuse Looja Sõna meile inimlastele on lihaks saanud. Taevas ja maa on Kristuses armastuse sideme kaudu ühendatud. Võime mõista, miks algab meie ajaarvamine just sellest hetkest.
Inimkonna ajaloos on toimunud palju murrangulist, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed. Jeruusalemmast on saanud alguse Ainujumala kui Looja ja ajaloo valitseja austamine. Ateenas siginesid demokraatliku mõtteviisi algmed. Rooma pani aluse nüüdisaegsele arusaamale õigusest. Veel tänagi pole suur osa inimkonnast suutnud nende arengute vilju omaks võtta ega ellu viia.
Kuid Petlemma sõimest alates on Jumal kinkinud meile inimeseksolemise õige mõõdu ja uuekssaamise võimaluse. See on armastus ja hoolivus. Selle mõõdupuu järgi me peaksime ennast hindama ja mõistma. Selle mõõdupuu järgi peaksime korraldama omavahelisi suhteid. Üksteise vastu võitlemise asemel saame lähtuda ligimesearmastusest.
Jumal, kes ennast meile Kristuses on ilmutanud, on armastus. Ta on võtnud meid omaks ja sidunud Kristuse läbi endaga. Ja ta on valinud kiriku, et ühendada inimesi, kes usus on Kristuse vastu võtnud ja seeläbi ise muutunud. Meie kaudu saab ta muuta ja uuendada aega ja maailma.
Soovin Sulle, Kristuse kogudus, jõulurahu ja jõulurõõmu ning Issanda ligiolemist, juhtimist ja hoidmist uue aasta teel!
Tallinnas advendiajal 2004