Kõigest huvitatud ja suhtlemisaldis

Praost prof Robert Kannukese (14. 02. 1910 – 14. 06. 1992) poeg Peeter ja tütar Leiti meenutavad oma isa tänu ja austusega.
Ta ütleb, et isa oli töökas mees, kes sageli istus raamatute taga ja luges. Telerit vaatas isa põhiliselt siis, kui edastati uudiseid, vahel mõnd huvitavamat filmi. Lugenud umbes tunnikese, tõusis isa laua tagant püsti ja kuulas edasi-tagasi kõndides raadiost uudiseid. «Isa planeeris oma päeva väga täpselt,» lisab Peeter Kannukene. Pidev töö ei takistanud aga suviti iga päev lastega ujumas käimist.
Ka oli teoloogist teadusemehel palju hobisid: mesindus, muusika, kodu-uurimine, kunstid. Poeg meenutab soojusega, kuidas temagi sai aidas-töökojas koos isaga mesitarude raame kopsida. Suur huvi oli isal muusika vastu: ta juhatas Urvastes kammer- ja rahvapilliorkestrit. Meisterdas ka ise pille ja õpetas nendel Hugo Lepnurme saadetud materjalide järgi mängima, kuni võimu esindajad tema muusikalise tegevuse keelasid.
Robert Kannukene suhtles elavalt Antsla keskkooli direktori Karl Veriga, sest mõlemad olid koduloohuvilised ja uurisid paikkonnaga seotut. 1960ndatel aastatel avati koolis suisa kodu-uurimise metoodiline kabinet ja kooli õpilased käisid Moskvas oma uurimistöid tutvustamas.
1960–70ndatel aastatel käis Robert Kannukene poja sõnul ka Tartus ajalooarhiivis materjale kogumas ja saatis need siis Vana-Antslas sündinud ja Rootsi asunud kirjanikule Bernard Kangrole, kes uuris oma suguvõsa. Sõbralikud suhted olid perel ka Peterburi haridusega graafiku Günther Reindorffiga, kes koos abikaasa Adelega mitu suve Kannukeste juures suvitasid. Tema on kümnekroonilist kaunistava Urvaste Tamme-Lauri tamme autor.
Robert Kannukene suhtles väga paljude inimestega ja pidas laialdast kirjavahetust, millest suur osa on säilinud. Vestlused külla tulnud tuttavate ja sõpradega kujunesid alati pikaks ja teemadest ei tulnud puudust. Kord koos Antsla kooli direktori Aksel Kersnaga pealinna sõites vesteldud terve tee spordist.
Elektriinsenerina töötav Peeter Kannukene ütleb, et isa oli sirgjooneline mees; kui ta lastele midagi ütles, siis vastuvaidlemist ei olnud. Vahel otsis isa karistuseks vitsagi välja, aga ta ei vihastanud kunagi. Kui vahel peapiiskop Jaan Kiivit sen külla tuli, ikka karp šokolaadinööpe kaasas, oli alati lõbus. Kodus oli harmooniline õhkkond, kinnitab Peeter Kannukene.
* * *
Tütar Leiti Kannukene lisab venna jutule, et meeldisid need õhtud, kui isa perele ette luges ja ema näputööd tegi. Niimoodi sai läbi loetud omaaegne tuntud raamatusari «Suuri sõnameistreid». Lastele meeldis kuulata ka muinasjutte, mida isa ise välja mõtles. Enamasti olid need loomadest või kodustel teemadel, kus tegelasteks eit ja taat. Isa jätnud need ikka põneval kohal pooleli, et siis järgmisel päeval jätkata.
Leiti Kannukene meenutab, et isa proovis ka muusikat kirjutada, sest isaisa kirjutas kammermuusikat. Ja muusika kõlas nende majas ju sageli: nende juures kodus peeti koguduse kammerkoori proove. Kui isa suvel klaverit mängis, oli tema mängu hea õues lahtise akna all kuulata.
Robert Kannukene õpetas lapsi isalt päritud tõega: kui sa tahad, et sinust lugu peetakse, ära räägi kunagi kellestki halba, ja kui sa tahad, et sul oleks hea ja kerge elada, ära kunagi mõtle kellestki halba. Isa tarkuseteraks oli ikka: «Kõige suurem kavalus elus on ausus.»
Tütar Leiti on tänulik, et ta oli kodus alati oodatud ja ta sai kodust alati jõudu, vanemad olid alati rõõmsad ja sõbralikud ega tõstnud kodus kunagi häält.
Rita Puidet  
Robert Kannukesest loe lisa Eesti Kirikust 10. veebruaril 2010.