Ühe tõsise töömehe mälestuseks

14. märtsil möödub 100 aastat Enn Võrgu sünnist.

Inimesi on mitmesuguseid. Ühed tormavad sisse suure müraga, teised kerkivad su ette nii tasa ja ootamatult, et märkad neid alles põrandalaua nagisemisest. Tõstad pea, näed naeratavat nägu ja kuuled tasast «Tere». Esimestel pole sekunditki aega, teistega saad kõik maailma asjad otsast lõpuni rahulikult läbi arutada ja kui vaja, siis ühendatakse kojumineku tee, et tänavalgi rääkida millestki vajalikust.

Näen mälestustes Võrku kirja panemas noote, mängimas jumalateenistust, saatmas solisti, koori, ja koori juhatamas. Evald Saag

Liiga noor!

Enn Võrk kuulus teise liiki. Tagasihoidlik oma olemises ja tegemises. Polnud huvitatud oma kandidatuuri ülesseadmisest üldlaulupeo dirigendi kohale. «Kui midagi on tehtud ja saavutatud, eks me siis või kõnelda,» ütles ta usutlejale, ja veel 1940. aastal, 35aastasena märkis, et «olen vist koorilaulude loomiseks liiga noor!».

Ja ometi oli ta juba kirjutanud umbes 50 koorilaulu, millest kaks kogumikkugi kokku pandud (1928 ja 1936), auhinnalisi kohti võidetud, üldlaulupidude kavasse valitud: «Ma lillesideme võtaks», «Laulik»,«Looja vägevus», «Helise ilma», «Meeste laul», «Legend»…

Ikka oli ta oma lauludes siiras, otsekohene, läbitunnetatud, viimistletud, paatoseta. Leiame neist meloodilist värskust, leidlikku faktuuri ja oskuslikku nüansikasutust. Eelistas homofooniat, polüfoonilisi lõike leiab tema loodud muusikast harva.

Enn Võrku tunneme nii ilmaliku kui ka vaimuliku muusika meistrina. See väljendub eelkõige tema koorijuhitegevuses. Kooride hulgas, mida ta juhatanud, on Tartu Helikunsti Seltsi segakoor, Tartu Üliõpilassegakoor ja -naiskoor, Tartu Naislaulu Selts, kuid ka Cantante Domino Tartus ja Tallinna Jaani kiriku oratooriumikoor. Lisaks sellele oli ta hinnatud organist.

Lauljate maitse leidis tunnustust

Enn Võrgu isa oli köster-koolmeister, kes vahepeal muidki ameteid pidanud. Oli ka hinnatud klaverihäälestaja. Õpetas poegadele maast madalast viiulimängu ja muudki muusikatarkust. Lõppes see kõik Tallinna Konservatooriumis Artur Kapi kompositsiooni- ja August Topmani oreliklassis.

Siis algas iseseisev töö. 7. septembril 1926 teatas meile Päevaleht, et «Jaani kiriku laulukoori uueks juhiks on kutsutud helilooja E. Võrk, kes Tallinna Konservatooriumi möödunud kevadel lõpetas. Peale kirikulaulude on töökavas ette nähtud esinemised vaimulikel kontsertidel. Uus koorijuht on asunud laulukoori täiendamisele».

Tallinna Jaani kirikus oli Võrk prof August Topmani töö jätkaja. Kooris oli 50 laulja ümber, neist 20 meest ja 30 naist. Harjutusruumina kasutati Estonia harjutussaali. Lauljatele anti ka hääleseadet. Edu oli kiire tulema.

Päevaleht kirjutas 9. mail 1928: «Pidulikul koosviibimisel sügisesel hooajal valiti prof. A. Topman koori aujuhatajaks… Tegelikuks juhatajaks on noor helilooja E. Võrk, kes võrdlemisi lühikese ajaga lauljate maitse ja ettekande on arendanud tasapinnale, mis asjatundjate poolt on leidnud tunnustamist.»

Alati rohkelt publikut

Suvistepühal plaaniti väljasõitu Pühajärve ümbrusesse ja Händeli «Messiase» ettekannet Otepää kirikus. Taheti mälestada Rudolf Tobiast tema 10. surma-aastapäeval ning õppimisele võtta C. Francki oratoorium «Õndsus».

Viimane tuligi 30. märtsil 1930 Jaani kirikus rohke publiku ees ettekandele. Ülesanne oli raske, eriti, mis puutus koori ja orkestri koostöösse. Nii koor kui ka orkester olid selle suurteose ettekandeks väikesevõitu, mis ei jätnud oma mõju avaldamata. Enn Võrk «juhatas korralikult, aga tema tõlgitsemises oleks soovinud vaimliselt tugevamat kaasaelamist,» kirjutas Artur Lemba.

Kuulajaid Võrgu juhatatud kirikukontsertidel oli reeglina rohkem kui tavaliselt. Nii kanti 1931. aasta novembris suurearvulise publiku ees ette Tobiase kantaat «Johannes Damaskusest». «Noore helilooja E.Võrgu agarus ja ettevõtlikkus väärib tunnustamist, et tema Jaani koguduse kooriga asus sarnase raske teose ettekandmisele,» kirjutab Päevaleht.

Kontserdil olid kaastegevad viiuldaja Hubert Anton (Aumere), tšellist August Karjus ja harfimängija, Rudolf Tobiase tütar Silvia Tobias, kes esitasid lisaks mitu Enn Võrgu tööd: filosoofilise iseloomuga «Introduktsiooni» viiulile ja «kandlele» (mõeldud on harfi) ning «Intermeediumi» tðellole, «kandlele» ja orelile (mille partii esitas autor).

Igal aastal rõõmustas Enn Võrk kirikumuusikasõpru mõne suurvormiga. 1932. aasta Suurel Reedel sai tema juhatusel kuulda C. Grauni oratooriumit «Jeesuse surm». Kuigi teos ei küündinud Bachi ja Händeli tasemeni, tekitasid selles leiduvad lihtsad südamlikud koraalid, fugaatod ja retsitatiivid harda meeleolu. «Jaani kirik oli täidetud viimse kohani,» teatas Päevaleht.

Sama aasta lõpul tuli aga ettekandele Händeli oratoorium «Juudas Makabäus». Tööd oli selle teose kallal tehtud hoolega. «Ka vastutusrikkamates osades orkestriga jälgis koor oma juhatajat kiiduväärse täpsusega,» kirjutas Päevaleht.

Haris tulevasi pastoreid

1933. aastal asus Enn Võrk Tartusse, et asuda ülikooli muusikaõpetaja kohale ning ühtlasi anda oma osa siinsete kooride arengusse, mille hulgas oli ka Cantante Domino. Ülikooli kirikus lasi ta vaimuliku kavaga esineda ka oma «ilmalikel» kooridel.

Ülikooli muusikaõpetajana tuli tal hoolt kanda ka tulevaste pastorite muusikalise harimise eest. Tema käest sai õppida jumalateenistuse kujundamise saladusi, tiheda koostöö vajadust pastori ja organisti-koorijuhi vahel. Jumalateenistusel pidid palved, pühakirja lugemine ja muusika moodustama ühtse terviku.

Tuntud oligi Enn Võrk eelkõige koorijuhina. Vähem leidis ta mahti astuda üles organistina. See ei tähenda, et ta sellel pillil end ebakindlalt oleks tundnud. Postimees kirjutas ühest 5. detsembril 1943 Ülikooli kirikus aset leidnud kontserdist, et «oma mänguriista, orelit, valitseb ta täielikult. Tema mängus on elastsust, värskust registrites, painduvust bedaali tarvitamises, mis kõik ühinevad elavaks ja pealtkuulajaid paeluvaks muusikaliseks naudinguks».

Jumalateenistusel hoolitses ta selle eest, et laulude valik oleks mitmekesine ja vaheldusrikas. Jõuludel ja vabariigi aastapäeval lõi ta kirikus rõõmsa ja suursuguse meeleolu. Leinateenistustel eelistas rõhutada lootust igavesele elule.

Hoidis kõrget taset

Oma elu nõukogude perioodi veetis Enn Võrk Raplas. Koos võimekate muusikameeste Ants Soode ja Rudolf Roosimaaga hoiti kõrgel järjel siinset kirikumuusikaelu, mis meenutas suurel määral Hans Kapi aega Suure-Jaanis. Ühtelugu võis siin esinemas näha meie kutselisi interpreete, kelle seas olid Voldemar Uustalu (metsasarv), Rudolf Palm (viiul), Herbert Laan (vioola), August Karjus (tšello), Meta Kodanipork (laul), isegi Riiklik Akadeemiline Meeskoor, orelit käisid siin vahete-vahel mängimas August Topman, Mart Saar, Villem Kapp.

Enn Võrk lahkus oma Looja juurde 20. septembril 1962. «Ikka oled Sa olnud lahke ja naeratav, ikka käitusid Sa nii, et teistel rohkem ruumi oleks,» ütles tema ärasaatmisel Gustav Ernesaks.

Jälle kord võisime jõuda arusaamisele, et üks elutöö ei tarvitse olla niisama tagasihoidlik kui mees ise, et lahke ja naeratava välimuse taga võib peituda sügav mõistus, tasakaaluka ja vaikse oleku taga tõsine töömees.

Mati Märtin