Mälestuspilte Villem Raamist

Ma ei mäleta täpselt, millal kohtasin esimest korda Villem Raami, aga ta kuulub minu lapsepõlve nii nagu peapiiskop Jaan Kiivit sen, praost Evald Saag, helilooja Enn Võrk, orelikunstnik Hugo Lepnurm, lauluõpetaja Emilie Karjus (pärast Saag) ning mitmed kirikuõpetajad ja isa sõbrad.
Suuri inimesi on mitmesuguseid ja kaugeltki kõik ei märka lapsi. Kasvasin kodus, kus mul lapsena oli võimalus olla suurte inimeste jutu juures. Härra Villem Raamist, nagu isa teda kõnetas, jäi noore poisi hinge võime imetleda vanu asju ja vanu hooneid. Härra selle sõna õiges mõttes oli ta nii Vene ajal kui vabaduses.

Lapsepõlvest kaasa saadud armastus
Küllap see oli kiriku keskkütte ehitamise aeg, kui oli vaja kooskõlastada töid muinsuskaitsega, ja kaks nime on sellest ajast jäänud eriti meelde – Villem Raam ja Olev Maas. Muinsuskaitse esindajate külaskäigud meie kirikusse olid päris sagedased. Tuli ette ka seda, et mina avasingi uksed ja käisin koos tarkade meestega kirikus, pööningul ja tornis.
Mäletan küll juba hilisemast ajast, et kiriku altar oli koormatud elektrilampidega. Eks see oli ju uhkuse asi, et elektripirnid särasid. Olime kirikus ja vaatasime altarit. Villem Raam küsis isalt, kas neid elektripirne peab ikka nii palju olema, vana tinalühtergi elektrile ümber ehitatud.
Isa leidis ka, et küünal oleks ilusam, aga ta ei julgenud omal käel hakata lühtreid ümber ehitama ja nii lepitigi kokku, et muinsuskaitse teeb kirja kogudusele. Olen ilmselt tänu lapsepõlves kogetule saanud kaasa armastuse muinsuskaitse vastu ja see on haigus, millest ei parane.
Läks pisut aega ja usuteaduse üliõpilasena oli mul võimalus saada nõusse tolleaegne dekaan Ago Viljari, et meil oleks vaja õppida muinsuskaitse põhitõdesid. Leppisime kokku, et võtame bussi ja teeme õppeväljasõidud. Praegusele noorsoole on ehk teadmata, et selle aja seaduste kohaselt olid paljud asjad kogudustele keelatud, nende hulgas ka ekskursioonid. Ettevõtmist oli aga võimalik põhjendada sellega, et tulevased koguduseõpetajad peavad saama koolitust muinsuskaitse alal, ja nii said sõidud siiski teoks.

Muinsuskaitse kui eluviis
Ei mäleta täpselt, mitu ekskursiooni tegime, üks oli igal juhul 1973. a mais Saare-Lääne kirikutesse. Võimas tunne oli kuulata iga kiriku juures Villem Raami seletusi. Tema õpetus oli – jälgige detaile. Oligi kummaline, et ühest küljest oli kirik põlatud ja keelatud, teisest küljest oli kiriku käes tohutu hulk kultuuriväärtusi, mida tuli hoida ja kaitsta.
Villem Raami anne oli panna meid armastama kõike seda, mis on vana. Kahjuks on temast liiga vähe säilinud vahetuid salvestusi. Ta alustas lausega, mille lõpetas siis, kui jutt oli räägitud. Ma arvan, et võin liialdamata öelda – me saime parima muinsuskaitsekoolituse, meid õpetati armastama ajalugu ja otsima muistseid väärtusi.
Nõuanded olid ka päris praktilised. Villem Raam rääkis mulle Märjamaa koguduse õpetajast Hartvig Helilaiust, kes oli tema juurde tulnud nõu küsima, mida teha võlvidega, kui need hakkavad alla vajuma. Märjamaa kirik oli ju varemetes. Raam soovitas teha kasekiilud ja muistsel kombel võlv üles kiiluda. Ta ütles mulle, et imestas südamest, kui Helilaid kutsus teda tööd vaatama ja nõu andma, mis edasi teha. Niisugune innustaja oli Villem Raam meile, kirikuõpetajatele.
Minu õpingud said läbi ja algas töö Haapsalus. Muinsuskaitsega oli aga jätkuvalt tegemist. Jaani kirik vajas kapitaalremonti. 1976. a algasid eeltööd ja uuringud. Kes ikka muu kui Villem Raam oli see mees, kes andis nõu ja juhendas. Tööde projekteerijaks soovitas ta kutsuda Heino Uuetalu, kellel just parajasti oli selleks ka aega. Lammutasime vana katuse pärast nelipüha 1977.
Meie pere külalisraamatus on aga sissekanne: «Soovin kiriku remondi kiiret ja õnnelikku lõpetamist. Villem Raam, Mikk Lippmaa, Tõnis Haamer.» Kiriku remont oli alles alanud ja juba oli pilk lõpetamisel. Mäletan, kuidas ma Villem Raami juhtimisel tegin arheoloogilisi kaevamisi kiriku põranda all. Aga nii on meelde jäänud, et kui vähegi võimalik, olid tal ikka lapselapsed kaasas. Muinsuskaitse ei olnud Villem Raami jaoks töö, see oli eluviis, mida pärandada lastelastele! Usun, et seeme langes heasse pinnasesse.

Eesmärk oli saavutatud
Üks eriti huvitav koostöö oli aastal 1977. Olev Soans oli valmistanud Eesti kultuuriloolise kaardi graafilise lehe ja ootas uusi tellimusi. Lähenemas oli peapiiskop Alfred Toominga 70. sünnipäev. Otsustasime teha peapiiskopile kingituseks kaardi, kus on peal kõik Eesti kirikud.
Aega oli väga napilt, minu ülesanne oli saada Villem Raamilt kirikute pildid ja kaardile kantav teave ning anda see edasi Olev Soansile.
Mäletan, millise innuga oli Villem Raam asja juures. Lõpuks oli tublisti vaidlemist, mis võiks olla kaardi pealkiri. Muidugi oli selle aja nõue, et peab olema Eesti NSV. Ei mäleta täpselt, kes meist tuli selle peale, et kirjutame pealkirja ladina keeles. Nii ta nüüd ongi: «Sacrariorum Charta Architecturae Estoniae». Töö saigi õigeks ajaks valmis ja on seniajani vaatamata mõnele veale aluseks uutele kaartidele.
Järgnevatel aastatel on palju seda, millest võiks veel jutustada. Eesti uus ärkamisaeg on lahutamatult seotud muinsuskaitse liikumisega ja kindlasti on kogu asja taga grand old man Villem Raam. Võrdlen teda muusika valdkonnas Gustav Ernesaksaga.
Võin ainult kujutleda, mida Villem Raam tundis 1987. aastal, kui muinsuskaitse oli enneolematult kuum sõna – Kinomaja ja Keila kokkutulek. Kirikuõpetajad ühinesid klubi Portaal nime all. Ja siis 12. detsember 1987, kui asutasime Ametiühingute Majas Tallinnas Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja valisime auesimeheks Villem Raami.
Mäletan, et Villem oli isegi pisut murelik, sest muinsuskaitse oli plahvatuslikult suureks ja keskseks kujunenud. Aga kahtlemata oli see kulminatsioon – noore kunstiteadlase tee lootusrikas algus Eesti Vabariigis, väljasaadetuna Siberis, naasmine oma armastatud töö juurde ikka veel okupeeritud kodumaal, pikad võitlused muinsuskaitsele eluõiguse saamiseks ning siis vabanemine ja seismine sündmuste keskel. Eesmärk oli saavutatud. Hind oli küll väga ränk. Villem Raami enda mõttekonstruktsiooni kasutades – ta oli nähtus, mida esineb üliharva.
Tallinna toomkirikus 24. mail 1996 Villem Raami puusärgi juures olles mõtlesin: siin on olnud sinu elu – oskasid rääkida igast kivist ja hoonest tervikuna, õpetasid meid armastama kunsti selle sõna kõige laiemas tähenduses. Matuselehel oli 2Kr 5:1: «Me teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, mitte kätega tehtud igavene hoone taevas.»
Toimetasin matusetalituse Metsakalmistul. Panin puhkama ühe meie rahva suure poja.
Tiit Salumäe

Villem Raam
Sündinud 30. mail 1910 Pärnus
1939 lõpetas Tartu ülikooli
1940–1941 Eesti Kunstimuuseumi direktor
1941–1956 represseerituna Siberis
1956–1982 instituudis Eesti Ehitusmälestised teadustöötaja ja konsultant
1990 – Tartu Ülikooli audoktor
1996 – Riigivapi II klassi orden
Suri 21. mail 1996 Tallinnas, sängitatud Metsakalmistule

Villem Raami 100. sünniaastapäevale pühendatud mälestuspäev Tallinnas
Pühapäeval, 30. mail
kell 12 mälestushetk Metsakalmistul;
kell 13.30 Niguliste kirikus:
– näituse «Raami pildid. Villem Raam fotograafina» avamine,
– Villem Raamile pühendatud Baltic Journal of Art History erinumbri esitlus,
– Villem Raami preemia üleandmine.

Eesti muinsuskaitse grand old man’i Villem Raami meenutavad Trivimi Velliste ja Kaur Alttoa. Loe siit.