Issand, ma usun, aita mind minu uskmatuses!

1Kr 15:1–11
Armsad kaaskristlased! Jeesuse Kristuse ülestõusmine surnuist on ühtaegu kogu kristliku usu nurgakivi ja samas kõige raskemini usus vastuvõetav, mida ei suuda uskuda ehk lihtsalt vastu võtta ja tõeks pidada väga paljud Issandasse Jeesusesse Kristusesse ristitud inimesed. Ei suutnud Pauluse ajal ega suuda ka praegu.
Apostel Paulus ütleb paar salmi edasi äärmiselt lihtsalt ja selgelt: «Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.» Enamgi veel, kui Jeesust Kristust ei ole surnuist üles äratatud, siis me oleme ligi kaks tuhat aastat inimestele valetanud, ise eksiteel käies neid eksiteele juhatanud, lihtsalt udu suust välja ajanud, kõnelnud tühistest asjadest, mida kellelegi vaja ei ole. Maapealse Jeesuse sõnad «Kui pime pimedat juhatab, kukuvad mõlemad auku» on meie juures tõeks saanud ja kõik tõsimeelsed kristlased on valet uskunud ning seda ka teistele kuulutanud.
Kui tuletada meelde aega 30–40 aastat tagasi, siis enamik tavalistest kirikulistest olid lihtsakoelised siirameelsed inimesed, kes rõõmuga võtsid vastu kuulutust Jeesuse surmast meie kõikide eest ja Jeesuse ülestõusmisest meie kõikide jaoks. Aga just needsamad lihtsad inimesed hoidsid kiriku ja kogudused alles kõige raskematel tagakiusamiste aegadel ja neil ei tekkinud kunagi küsimust, miks nad usuvad, vaid nende jaoks oli lihtne ja enesestmõistetav Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmine ja kirik, kes seda tõde väsimatult kuulutab.
Polnud tollal juhuslik ütlemine, et usuteaduse õppimine võtab usu ära, sest see oli ja on suur Jumala arm, mis aitab uskuda intellektuaalsel inimesel, keda teadmine ei sega tema usus, vaid pigem aitab ja süvendab tema usku. Kindlasti vajab tänapäeva inimene, et talle vahel meelde tuletataks kõrgesti haritud kirikuisa Tertullianuse ütlemist: «Usun, kuna see on absurdne, kuna see on terve mõistuse vastane.»
Apostel Paulus loetleb ülestõusnud Jeesuse ilmumisi nii apostlitele kui ka rahvale kindla eesmärgiga, et kellelgi ei oleks kahtlusi Jeesuse tõelises surmas ning tema tegelikus ülestõusmises. Vana Testament ütleb selgelt, et ühe tunnistaja ütluste põhjal ei tohi mingeid otsuseid langetada, peab olema kaks või kolm tunnistajat. Paulus aga viitab sadadele Jeesuse Kristuse ülestõusmise tunnistajatele, kellele ta ennast on ilmutanud.
Ka tänapäeval elavate inimeste hulgas on sadu ja tuhandeid, kellele Jeesus on ennast ühel või teisel moel ilmutanud. Seesama Jeesus, kes on taevas Jumal-Isa paremal käel kuni Tema taastulemiseni kohtumõistmiseks sel hetkel elavate ja selleks hetkeks juba surnud inimeste üle. Aga kas Jeesuse ilmumine aitab teisi inimesi? Paraku mitte. Muidu oleks ju kõik inimesed usklikud. Kõik on küll kutsutud, aga kõik ei ole valitud. Miks? Seda me ei tea. Aga et meie ei tohi langetada kiireloomulisi otsuseid oma kogemuse põhjal, ei tohi me ka kedagi hukka mõista. Jumal on ainuke kohtumõistja meie üle.
Paulus kõneleb sügavas alanduses ka Jeesuse ilmumisest talle endale ja nimetab ennast äbarikuks, sest ta oli sellesama Jeesuse tagakiusaja. Ta ütleb: «Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust.» Apostlite tegude raamat kõneleb sellest, kuidas Paulus süstemaatiliselt kiusas taga kristlasi ja oli teel Damaskusesse, et vangistada kõik kristlased, keda ta iganes leiab. Aga kui ta teel oli, välgatas taevast tema ümber valgus ja hääl ülevalt küsis: «Miks sa mind taga kiusad?» Kui Paulus päris, kes temaga räägib, vastas hääl talle lihtsalt: «Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.»
Paulus jäi pimedaks ning kuna iga asi nõuab aega, siis pidi ta seesmiselt küpsema ja valmis saama, enne kui lihtne kristlane Hananias pani käed talle peale ja ta sai taas nägijaks: ühelt poolt suurimaks apostlite seas ja Kristuse kiriku rajajaks, teiselt poolt suurimaks kannatajaks Jeesuse nime pärast.
On väga tõenäoline, et Kristusesse uskujad ja Tema tunnistajad peavad läbi käima kannatuse tee, nii nagu Jeesus ise seda tegi – läbi kannatuste ja ristisurma ülestõusmisse. Mina ei usu, et ilma kannatuste ja Jumala kutseta keegi suudab uskuda Kristuse ülestõusmisse.
Nii nagu rist on juutidele jõledus ja paganatele pahandus, on seda veel enam ülestõusmine surnuist. Küllap nii maausuliste ideoloogia, kommunistide usk iseendasse kui ka Lääne-Euroopa liberaalsus on tõelise, õndsakstegeva usu puudumine, seega lihtsalt öeldes usu puudumine Jeesuse Kristuse ülestõusmisse meie eest ja meie jaoks.
Aga meie usume Jeesuse Kristuse ülestõusmisse surnuist ja palvetame: «Issand, ma usun, aita mind minu uskmatuses!» Aamen.

Peeter Kaldur,
Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja