Pauli Jumalaga jättes

Sõidan kodu poole, telefon heliseb, võõras number… Seda juhtub harva, et ma vastu ei võta.
Tuleb meelde vana mees, kes rääkis, et kui vennaste palvemajas on olnud väga hea vaimulik osasaamine, siis ta ronib mööda võsa- ja kraaviääri koju, sest ei taha kellegagi kohtudes ja tühja loba ajades lasta sellel kaduma minna.
Viimati tundsin nõnda möödunud nelipühilaupäeval Laine Villenthali matuselt koduteele seades. Paljud kiirustasid sel õhtul üle kogu maa pealinna suurimasse saali üht ameerikalikku jumalateenistust pidama. Jäi minemata. Sellega on nagu mõne väga hea suutäiega, tahaks hääd mekki hoida ja kohe ei kiirusta miskit tundmatu maitsega ampsu peale hammustama.
Täna saatsime koduteele Pauli. Haualt tulles, autode juures kohmitsedes küsis ametivend Mihkel: «Kas lähete peole ka?» Ja parandas siis end kiiresti ning pisut kohmetult. Aga äkki polnudki see keelevääratus, vaid justkui südamest lendu tõusnud lind, millel mõistus püüab tavasid arvestades tiibu kärpida. Tõesti, pole ülevamat ja tähendusrikkamat sündmust inimeste korraldada ja kogeda jäetud kui kristlik matusetalitus. Eriti kui nõnda suur hulk usklikke saadab koduteele oma armast venda ja eesvõitlejat.
Aastakümneid Pauli vaimulikuks koduks olnud Hageri kirik vaevalt mahutab jumalagajätjaid. Orel mängib nõnda vägevasti, et mõnigi pöördub vaatama, kas puldis on tõesti meie Mai. Koguduse koor ja orkester ning mürinal kaasa laulev rahvas, nagu Hageris alati on olnud – see on Pauli kogudus, tema inimesed.
Mitukümmend vaimulikku auvalves ja järelehüüdeks pühakirjasalmi ütlemas. Piiskopid Eestist, Soomest ja Ingeri kirikust. Kõigi nende inimeste elukäigu üksikasjade ja hakkamasaamise vastu on Paul igal kohtumisel huvi tundnud ning omakorda neist hämmastava faktitäpsusega kõnelnud.
Tema abikaasa Niina on kord tabavalt öelnud: Pauli talent on inimesed. Küllap vaid lähem pere teab kõnelda ka ootamistest ja loobumistest, kui isal on kõigi teiste jaoks alati aega.
1953. aastal KGBs ülekuulamisel loobus ta advokaadist ja lasi raportisse terve lehekülje kirjutada sellest, mida ta nõukogude võimust ja eesti rahva kannatustest arvab. Teades, et mitte ainult kohtuotsus pole juba ette kindel, vaid kõik on Jumala käes, võttis vastu selle osa «kõrghariduse omandamisest», mille Taevaisa oli Siberi avarustesse määranud.
Peapiiskop tõi esile, et nii seisis üks mees vastu tollasele maailma suurvõimule, kelle ees värisesid riigid. Tõde oli tähtsam ja suurem. Ning lisas veel vägevamana, et sama kindel oli inimeste ees Pauli tunnistus Kristusest.
Pauli elu oli hoogne ja intensiivne, nagu tütar Anna tänukõnes ütles.
Isa Vello ütles kalmistul talle omasel muhedal moel, et seesama kindral Pakane, kes Talvesõja saatuse otsustas, hoiab ka täna kätt meie pea kohal, et soomepoisi matus oleks ikka soe ja kuiv.
Vaatan mõttes kiriku aknast välja ja näen mälestuspilti lapsepõlvest. Paul ütleb jumalateenistuse lõpul altarist õnnistussõnad ja lõpulaulu teise või kolmanda salmi ajal vuhiseb tema käärkambri ukse ette pargitud Žiguli aknast välja vahtiva poisikese silme eest mööda. Lastelegi oli Pauli näitel selge, et kirikuõpetajal on palju tööd, ta peab jõudma enne järgmist jumalateenistust veel üht kodust armulauda andma ja siis ühe lapse ristima.
Paul jõudis. Ta tegi mitme mehe töö. «Mind on ikka pandud remontivajavaid kirikuid teenima,» tunnistas ta ise. Peapiiskop Andres nimetas Pauli suureks ehitajaks ihulikus ja vaimulikus mõttes, paljude usuisaks ja üheks meie kiriku patriarhiks. Lisaks meie maa kogudustele ei olnud erandiks Ingeri kiriku taastamine ja Petroskoi pühakoja ehitus, kus tsemendikotidki Eestist kohale veeti, töömeestest ja lauljatest rääkimata. Paul pani kõik enda ümber tööle, mõned koguduseliikmed Hageris enda asemel kord kuus teenistusi pidama ja teised Ingerimaal kogudust rajama.
Kõrges eas ja täna meie kiriku pikima ametiajaga vaimulikuna võis ta viimase aastani oma töökoormuses nii mõnelegi nooremale ametivennale silmad ette teha. Mõni aasta tagasi nähti teda koolipingis ühel hingehoiuseminaril. «Mul on uus töökoht Hageri hooldekodus ja on vaja end pisut täiendada,» kõlas igati adekvaatse põhjendusena.
Poolteist aastat tagasi kutsusin Pauli oma 92aastast vanaema vaatama, kes ei olnud kaua kirikusse ja armulauale saanud. Kui aega kokku leppisime, piilusin ma üle õla Pauli kalendrisse ja tundsin selle täiskirjutatud lehekülgi nähes, justkui oleksin tülitanud peaministrit.
Leidsime ühiselt sobiva aja päeval, kus Paul pidi just saabuma Saksamaalt ja järgmisel päeval edasi sõitma Soome. Sel päeval oli tal hommikupoolikul plaanis jumalateenistus Hageri hooldekodus ja pärastlõunal veel üks üritus ning ennäe, nende vahel ligi paar tundi täitsa vaba aega. «No vanainimest peab ikka vaatama minema!» ütles ta mõjuvaks põhjuseks. Paul ise oli siis just pidanud oma 89. sünnipäeva.
Kui külastasime Pauli koos peapiiskopiga pisut üle tunni enne tema lahkumist, oli ta silm selge, rõõmustasime koos ühisest palvest ja saime tema poolt vaimuliku sõnaga teele, õigemini edasisele tööle saadetud.
Viimasel aastal meenutas ta sageli oma kõnedes lühikest luulerida, mille Arved Paul talle enne Siberi-teed naabervangikongist läbi seinaprao libistas: «Kristus mu lootus, lootuseks jääb, teel läbi kõrbe eluks mul saab!».

Tanel,
Pauli vähem vend

Vt pilte Paul Saare ärasaatmisest siit. 
.