Tänan teid, armsad lugejad

Ikka veel nukker eksituse üle, et auväärse Tartu Peetri koguduse kunagise hingekarjase August Janni nimi otsekui kurja sõrme kaasabil hoopis muuks moondus (27. jaanuari EK), hakkasin huviga lugema Eesti Päevalehe toimetaja Rein Siku artiklit «Miks on meedia must, ropp ja karvane ehk kes tappis printsess Diana?» (EPL 8. veebruar). Ta kirjutab: «Meediamaailm on otsatult võimalusterohke, valida saab äärmusest äärmuseni. Nagu haljendav aas, kust otsija saab vastavalt huvile üles korjata nii koerakaka kui ka orhidee.»
Idealistina kujutaksin mina ette, et haljendavalt aasalt otsitakse ikka kauneid lilli. Toimetaja aga tõdeb, et ajakirjanikud on vaid lugejate ja vaatajate teenrid, kes toodavad seda, mille järele on nõudlust. Esitatud tabeli põhjal domineerivad jaemüügitabelis Õhtuleht ja Kroonika, vaadatavaim telesaade on «Võsareporter». Omas lihtsameelsuses paneksin ma osa edust ülisobiva eetriaja arvele – teler võib ju õhtusöögile taustaks mängida, siiski ei ole see minu jaoks piisav selgitus. Ka küsib Sikk, et kas just miljonid lugejad, kes soovisid üha uusi detaile printsessi eraelust, ei olnud tegelikult Diana surma põhjustajaks. Olen õnnelik inimene, sest olen sellest süüst prii. Ka minu tuttavad, kelle lugemislauale samuti harva satub mõni kõmuväljaanne.
4. märtsil Tallinna toomkirikus tänujumalateenistusega taasilmumise 20. aastapäeva tähistava Eesti Kiriku lugejaskond on meie lehehiidudega võrreldes väike, ent püsiv. Kui Rein Sikk oma artiklis annab viis juhtnööri, kuidas lugejad saaksid aidata meediat muuta valgemaks, puhtamaks ja kasitumaks, nimetades ühena võimalust valida erinevate väljaannete vahel, siis näen vaimusilmas ennekõike Eesti Kirikut. Tänan teid kõiki, armsad lugejad, oma valiku eest.
Rita Puidet