Armastus on kõigest suurim

1Kr 13
Nüüd peaksin ma sulle, hea kirikulehe lugeja, kirjutama armastusest. Aga mida on mul lisada armastuse ülemlaulule? Tundub, et kõik, mida lisan omalt poolt, on liiast. Nagu üldse igasugune kõne armastusest. Sest sellest on liiga palju räägitud ja kirjutatud. Sõna ise on selle tulemusena viledaks kulunud, oma tähenduse justkui oma olemusele vastavalt laiali jaganud.
Ometi on siin selgelt öeldud: armastus on suurim. Kuna kirjutatud on, et Jumal on armastus, siis ehk on armastusega nagu Jumalaga: kui palju sa Temast ka räägiks, kui palju Teda ka kirjeldaks, ära seletada Teda ikka ei suuda.
Ilma armastuseta elu on tühi nagu kumisev vasknõu – väliselt ilus, aga seest tühi. Või kõlisev kuljus – teeb kord kill-kõll ja ongi kõik. Armastus paneb elu helisema ja täidab tühjuse küllusega. Nii nagu Jumal oma sõna läbi lasi tühjusest alguse saada kõigel, mis on olemas. Samuti ülevoolavast armastusest.
Esimese Korintose kirja 13. peatükiga haakub hästi 1Jh 4:7–21. Seal on muu hulgas kirjutatud: «Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.»
Preester Karl Stehlin tõi hiljuti Märjamaal aset leidnud rekollektsioonis stiliseeritud näite kahest perekonnast. Esimeses perekonnas on isa, ema ja kolm last. Ema on lastega kodune, isal on juhtiv töökoht linnas. Hommikul sõidab isa tööle. Tal on suur vastutus. Töö juures on probleeme. Ta istub oma kabinetis, ajab asju, lahendab probleeme ja on õhtuks nii väsinud, et suudab mõelda vaid üht: «Kui ma koju jõuan, siis söön kõhu täis, lapsed lähevad magama ja ma saan ometi pisut puhata. Natukenegi rahus olla. Mis minu naisel viga elada! Tema on päev otsa kodus, puhkab ja mängib lastega.»
Ema ärkab samal hommikul peavaluga. Väike Karl on haige. Iga laps tahab midagi ja kõik samal ajal. Toad on vaja koristada, lapsed toita, pesu pesta. Vahel mõtleb ta: «Mis minu mehel viga! Tema läheb hommikul tööle, istub päev otsa oma pehmel punasel toolil. Ei pea ta tegelema ei laste ega kodu probleemidega. Aga kui ta õhtul koju jõuab, siis tahan ma aega enda jaoks, et ometi pisut puhata. Natukenegi rahus olla.» Kui mees koju jõuab, on tuba segamini, sööki pole veel tegema hakatud ja kogu pere on närviline.
Teine perekond on üsna sarnane. Sealgi on isa, ema ja kolm last. Ema on lastega kodune, isal on juhtiv töökoht linnas. Ema ärkab hommikul peavaluga. Väike Karl on haige. Iga laps tahab midagi. Toad on vaja koristada, lapsed toita, pesu pesta. Isa sõidab tööle. Tal on suur vastutus. Töö juures on probleeme. Ta istub oma kabinetis, ajab asju, lahendab probleeme. Aga kesk tööpäeva mõtleb ta ka oma perele. Väike Karl on ju haige! Isa helistab koju ja küsib: «Kuidas teil seal läheb?» Õhtul koju minnes astub ta poest läbi, ostab naisele lilled ja lastele koogi ning mõtleb, et õhtusöögi võivad nad ju kõik üheskoos valmistada.
Samal päeval arutleb pereema endamisi: «Mul on nii hea abikaasa. Päevad otsa peab ta linnas meie pere ülalpidamiseks tööd rügama. Teen õige talle õhtuks tema lemmiksuppi. Ja teen toa ka ilusti korda, et tal oleks hea meel koju tulles.» Kui isa koju jõuab, ootab laual tema lemmiksupp ja tuba on ilus. Ta ulatab naisele lilled. Lapsedki on rõõmsad, sest isa-ema on rõõmsad. Ja kui nad ära pole surnud, elavad nad õnnelikult tänapäevani…
Küllap on igas peres esindatud kordamööda mõlema pere mudel. Aga olgu meile me argielus juhtnööriks apostli sõnad: «Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kiivas, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha.» (1Kr 13:4–5) Olgu see juhtnööriks kõigis me inimsuhetes, nii kodus, tööl kui kirikus. Uku Masing on öelnud, et armastus on see, kui sa soovid teist inimest panna naeratama õnnest nii sageli kui võimalik.
Kose koguduses on üks vanaema, kes rääkis mulle hiljuti, kuidas tema 2,5aastane lapselapselaps pöördub tema poole sageli, öeldes: «Anna mulle, mida ma tahan!» Vanaema ajab selline pöördumine segadusse, sest ta ei ole kindel, mida laps sellega mõtleb. Ent lapse poolt paistab selline küsimine olevat puhas usaldus ja siiras armastus. «Sina tead, mida ma tahan. Sina oled suurem, targem, võimsam. Sina tead, mis mulle rõõmu teeb. Sina tunned mind ja tead, mida ma vajan.»
Minule jällegi paistab see lapse pöördumine vanaema poole hea palve eeskujuna – Jumal, Sina tead, mida me vajame, mis on meile parim ja mis viimselt juhib meid igavesse rõõmu. Sa armastad ka mind! Mina omalt poolt püüan panna ligimesi naeratama õnnest ja elada nõnda, et taevainglidki tunneksid minust rõõmu, kui nad mu peale vaatavad.

Mare Palgi,
Kose koguduse õpetaja