Kirikupäev koondab valikut parimast

Viie kuu pärast on meie kiriku laulupidu ja kirikupäev juba minevik. Kui kaugel ollakse aga praegu laulupeo repertuaari õppimisega?
Aasta tagasi kogesid need kirikukoorid, kes suurele laulupeole tahtsid minna, erakordset survet: ühel pool oma koguduse tarvis õpitav repertuaar, seal kõrval aga laulikutäis toredaid laule, mida suuremalt osalt kirikus kasutada ei saa. Pealegi pidid kõik koorid osalema närvesööval ettelaulmisel, milleta laulupeole ei pääsenud. Sellega võrreldes on tänavu palju lihtsam: kõik ilusad vaimulikud laulud, mis hoole ja tähelepanuga valitud! Muidugi on väiksemaid laulurühmi, kes ulatuslikumate lugudega väheke hädas, aga juba viie aasta eest nägime, et hea tahtmise korral saadakse sellest üle. Mis puutub kvaliteeti, siis selle tagamine peaks olema iga kirikukoori ja dirigendi auasi.
Kui koorijuhid ja lauljad on nüüdseks tutvunud peo repertuaariga ja proovides lihvitakse usinalt laule, on viimane aeg teadvustada kogu Tartu vaimuliku laulupeo ja kirikupäeva üritust tema ulatuses ja tähenduses ka potentsiaalsetele külalistele. Ilusa kuulutuse ülesriputamisest alati ei piisa, kasuks tuleks, kui koguduste teadetes ja erinevates töövaldkondades sellele suurüritusele rohkelt reklaami tehakse. Laulupidu oma mastaapsuses tõuseb teiste ürituste seas küll esile, kuid on ju palju muudki toredat. Võib öelda, et kirikupäev koondab endas valikut parimast, mida EELK-l pakkuda on.
Eelmisel korral oli nii esinejaid kui kuulajaid võrdselt umbes 3000. Oleks hea, kui see arv oluliselt suureneks, eriti publiku pool. Tore oleks, kui kroonikud saaksid hiljem mainida ka vaatajate-lehvitajaterohket rongkäiku ja seda, kui suurte delegatsioonidena meie kogudused esindatud on.
Detailirohke kroonikana võiks vormistada ka koguduse (muusika)töö aruande, mille kirjutamise aeg praegu mööda saamas. Loomulikult on koguduse, praostkonna või lõppeks kogu EELK aruandlust lihtsam kokku kirjutada, kui algandmed on võimalikult lakoonilised. Kuid nii kaob suur osa tegelikust elust unustusse.
Aruannete kättesaamine kogudustest on paikkonniti väga erinev. Kirikumuusika liidu üldkoosolekutel on alati tehtud ülevaade kogu EELK muusikaelust, toetudes praostkonna muusikasekretäride saadetud andmetele. Paraku igalt poolt aruandeid ei tule. Vabandustes on märgitud nii aja- kui huvipuudust ja ka fakti, et ega kedagi õieti kohustada ei saa.
Arvan, et iga kirikumuusik peaks olema isiklikult huvitatud, et tema aasta jooksul tehtud töö jõuaks paberile ja saaks kroonikasse jäädvustatud. Selline töö, ka omaalgatuslikuna, kui seda ei märgata nõuda, annab tulevikus ajaloouurijaile hindamatut informatsiooni. Olevikus aga saab oma tegevusest nõnda paremini teavitada koguduse õpetajat, juhatuse liikmeid ja laiemalt ka kogukonda.
Palju on juttu olnud sellest, et kirikumuusikute palgaküsimused on lahendamata ja nende tööd ei hinnata piisavalt. Kas näiteks kohalik omavalitsus üldse teab, mida muusika alal kiriku seinte vahel tehakse? Kardan, et mõnikord ei tea seda ka kõik koguduse nõukogu liikmed. Kohaliku kultuuri arendamise seisukohalt pole kirikus tehtav mitte vähem väärt kui see, mis kultuurimajas toimub. Sageli on osalemas isegi samad inimesed, aga suures infomüras on raske end kuuldavaks-nähtavaks teha.
Eelmise laulupeo ja kirikupäeva järel tulid inimesed ütlema, et oleks varem teadnud nii toredast üritusest…
Eelseisvad kuud seavad meile raske ülesande: ühelt poolt hoolikas ettevalmistustöö ja teisalt teavitamine. Saabuva suur­ürituse heale kordaminekule saab igaüks mingil viisil kaasa aidata, see oleks isegi meie kõigi kohus! Neile, kes laulja või pillimehena kaasa lüüa ei saa, on kaks võimalust: võib pakkuda end korraldamisel vabatahtlikuks abiliseks või lihtsalt tulla kohale, võttes sõbrad kaasa. Igaüks omal viisil.

Piret Aidulo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees