Silvester Jürjo: kaplan astub sõduritega sama jalga

Jõulujumalateenistus Tapa väljaõppekeskuses, kus muusikalist tausta pakkus ansambel Crux, tõi sõjaväelinnakusse pühademeeleolu. Sõduritel, kes ei saa koju puhkusele, vaid peavad teenistust jätkama, aitab seda hoida sõjaväevaimulik leitnant Silvester Jürjo (30).
Õhtuhämaruses Tapal bussist välja astudes võtan vastu terekäe Kirde kaitseringkonna vanemkaplan Silvester Jürjolt, kes nõustub oma valdusi tutvustama.
Juba autos teel vanasse sõjaväelinnakusse saan kuulda, et minu tulekust on teavitatud loa saamiseks ka juhtkonda. Väravavahimajas saan pärast ankeedi täitmist ning isikut tõendava dokumendi ettenäitamist rinda selgitava sildi «külaline», mille ettenäitamine peab tagama pääsu ringiliikumiseks. Ka nn uues linnakus, kus toimub enamik väljaõppega seonduvast, kus on laatsaret, söökla, sõdurite kasarmud ning kaaderkoosseisu tööruumid ja mille asukaid – ajateenijad pluss kaader – on kokku ümmarguselt 1000 inimest. 
Kirde kaitseringkonda kuuluvad pioneeri, õhutõrje- ja suurtükiväepataljon, kaitseväe keskpolügoon ja tagalakeskus. Lisaks kuulub siia Jõhvis asuv Viru pataljon. Tapa sõjaväelinnakus asuvate väeosade näol on tegemist Eesti ühe suurema ja moodsama väeüksusega kaitseväes.
Liikudes mööda avarat sõjaväelinnakut selgitab kaplan sõjaväelist struktuuri ning kodukorda. Tuleb tunnistada, et kuigi olin «kodutööd» teinud, käib kogu materjal piltlikult öeldes üle pea.
«Nojah, eks see võtab aega harjuda. Kaitsesüsteemis enda ülestöötamiseks pead aktsepteerima teatud reegleid. Kord ja punktuaalsus on olulisteks märksõnadeks. Vastasel korral struktuur laguneks,» ütleb Jürjo, arutledes, et tegelikult võiks ka tsiviilis rohkem nendele printsiipidele tähelepanu pöörata. Mõtlen viivu ja nõustun temaga.

Kaplanit tunnevad kõik 
Kuigi tööpäev algab nagu teistelgi isikkoosseisulistel hommikul, on just õhtu kaplani magusam tegevusaeg. Siis, kui ajateenijatel on vaba aeg. «Eks minu töögraafik on paindlikum, saan seda oluliselt kujundada vastavalt vajadusele,» selgitab Silvester. «Olen loonud süsteemi, mille alusel külastan korrapäraselt kasarmuid ja laatsaretti ning teen ennast soovijatele, kaasa arvatud kaadrile, kättesaadavaks. Ka paberitööks tuleb aega võtta, veel osalen staabikoosolekutel ning väljaõppenõupidamistel,» loetleb Silvester tegevusi, mis kokku annavad kaplanile kopsaka koormuse.
Ta nendib, et Tapa väljaõppekeskuses võiks töötada ühe kaplani asemel kaks. Nii see oligi, kui Silvester 2004. aastal siia vaimulikuks tuli. «Kapten Raivo Nikiforov metodisti kirikust oli vanemkaplanina mulle mitteametlikuks mentoriks. Minu maandumine oli seetõttu ikka võrratult kergem, oli, kelle käest nõu küsida,» meenutab Jürjo sõjaväekarjääri algust.
Üksteise tervitamine vastavalt auastmele, kus tuleb esile sõjaväeline hierarhia, on sõjaväekorra loomulikuks osaks. Jõuan juba ära harjuda tiheda «au andmisega», millega vastutulnud ajateenijad oma vaimulikku teretavad. Jääb mulje, et kaplan tunneb sõdureid kui mitte nime-, siis vähemalt nägupidi.
«Nii see päris pole. Mõned sõdurid muidugi jäävad eriti meelde, need, kes leeris ja teenistustel osalevad või kes jutul on käinud,» korrigeerib Silvester.

Kuidas siis muidu, mehed?
Saan kaplanit saata kasarmukülastusel. Astume ühte tüüptuppa, kus kümme narikohta. Ülikorralikult «ülestehtud» voodite vahel on lahedalt ruumi ja istumiseks taburetid, akna all laud ning mahukad seinakapid nii sõdurite isiklikule kui kroonuvarustusele.
Poisid on just polügoonilt tulnud, näod õhetamas füüsilisest pingutusest, ilmse mõnuga sirutatakse jalad välja ning nauditakse saabunud jõudehetke. Üks noormeestest on ent pikali, väeosa velsker on ta vabastanud õppusest ning määranud voodirežiimile. «Pole viga, aga palavik ei taha kaduda,» vastab haige kaplani murelikule küsimusele.
«Kuidas siis muidu, mehed?» usutleb kaplan edasi. On ilmne, et ajakirjanik on viiendaks rattaks ja suuremaks lobisemiseks täna ei lähe. Saan aimu kaplani ühest põhifunktsioonist: olla poiste jaoks olemas.
Samal põhjusel teeb kaplan asja ka laatsaretti, kus alanud gripihooaja tõttu on päris palju patsiente. Tema olekusse on kodeeritud teeniv hoiak.

Paik, kus Jumala ja iseendaga olla
«Pärast seda, kui 2006. aastal Tapa sõjaväelinnakusse kabel ehitati, muutus kaplani töö süstemaatilisemaks,» tunnistab Jürjo, selgitades, et kui varem külastati aeg-ajalt linna kirikuid (luterlased oma ja õigeusklikud oma) ning minekuks tuli hankida linnaluba, siis nüüd toimuvad jumalateenistused Eesti kaitseväe esimeses pühakojas regulaarselt iga nädal: kell 16.30 kaadrile (vastavalt vajadusele eelneva kokkuleppe alusel) ning kell 19.30 ajateenijatele. Jürjo katsub samadest kellaaegadest ja nädalapäevadest kinni pidada, sest teatud rutiin teeb siin head – juba teatakse, et neljapäeva õhtul saab kirikusse. Muidugi kui kaplan ja/või sõdurid just väliõppustel pole.
80 istekohaga hoone, mis on teistest majadest pisut eemal puudesalu vahel, on mõeldud kõigile, kes soovivad Jumalaga suhelda. Ka neile, kes Jumalat veel otsivad. Või iseendaga olemiseks vaikset privaatsust soovivad. Kabel on avatud läbi päeva sisseastujatele, samuti saab siin klaverit mängida. Silvesteri sõnul kasutatakse seda võimalust palju. Hoone on ka soositud kaplaniga eravestluste pidamiseks.

Krutsifiks ei tunnista konfessioone
Hoone teeb eriliseks multireligioossus: kabelis saavad talituse läbi viia kõikide uskude esindajad, kes austavad Jumalat. «Krutsifiks ei tunne konfessioone. Ühiseks nimetajaks on kristlik veendumus, maailmavaade ja usk. Hea, et erinevused saavad ületatud,» räägib Jürjo, ise peatselt algavaks luterlikuks jumalateenistuseks altarit korda tegema asudes.
Ta laotab lauale valge lina, asetab selle liturgilist värvi katte, paneb küünlad ning krutsifiksi kohale. Veel toob vaagna veega täna kavas olevaks ristimistalituseks ning armulauariistad, sest tegemist on armulauaga konfirmatsiooniteenistusega. Kõik korras, asetab ta õlgadele kap­lanistoola ning kaela ametiristi ja me jääme ootama kirikulisi.

Kaitseväel ei ole kogudust
Ja ometi võiks iga EELK kogudus olla uhke sellise arvu leeritatute üle, keda lõppeval aastal kap­lan Jürjol Tapal ette näidata on. Kahest leerikursusest hargnes üle Eesti kogudustesse 70 uut täieõiguslikku koguduseliiget. Oma koguduse valib leerilaps ise. Istudes kaplani avaras ja heledas kabinetis, kus töölaud kahele ning mahukas nurgadiivan koosviibimisteks, räägime edasi kaplani töö spetsiifikast.
«Teen koostööd meie väeosa psühholoogiga, meil on väga hea läbisaamine. Väeosa on nii suur, et tööd jagub mõlemale, jääb ülegi. Vahel saadan mina mõne mehe psühholoogi juurde, vahel tema minu juurde,» räägib Jürjo, kes kiidab ka kava kaitseväkke psühholoogiteenistuse loomisest. «Võib loota viljakat koostööd,» sõnab ta.
Kui kell läheneb üheksale, on näha kasarmutevahelisel väljal hoogsat sagimist: rühmaülemad seavad oma alluvaid korrapärastesse rividesse, kohe on algamas igaõhtune rivistus. Kui kõik mehed loetult valves ning väeosa korrapidaja tulek veel viibib, laotub maa peale vaikus.
 Vaid lipuvardasse heisatud Eesti, NATO, Euroopa Liidu ja Briti (märgiks parajasti väeosas viibivatest väliskülalistest) lippude plagin segab seda. Ja siis laulab 500-liikmeline «meeskoor» a capella Eesti hümni. See on võimas. Mõtlen, et kui siit saadud emotsioon ei toida noore mehe patriotismi, siis mis seda veel teha võib.
Saates külalise ööbimiseks ettenähtud külalistemajja, teatab kaplan Jürjo vastutulnud ringkonnaülemale: «Härra kolonel, lubage raporteerida, saadan ajakirjaniku magama!»
Õhtu Tapa sõjaväelinnakus on minu jaoks läbi. Kes teab, milal ja kas üldse saabub uust võimalus. Ehk siis, kui kord oma poegi ajateenistusel külastan. Emana võin nad saadud pildi põhjal rahuliku südamega Eesti kaitseväkke saata. Olen näinud oma silmaga, et siin valitseb kord ja inimlikkus.
Liina Raudvassar

Silvester Jürjo
1979 Võrus sündinud.
2003 lõpetas Usuteaduse Instituudi diplomiõppe tööga «Kaplan Eesti politseis».
2007 kaitses Usuteaduse Instituudis magistritöö uurimusega «Erinevate kap­lani­teenistuste tekkimine ja arenemine Eestis aastatel 1988–2007».
1997–2001 praktikal Tartu Maarja koguduses.
2001–2002 praktikal Kõpu Peetri koguduses.
2003 ordineeritud diakoniks.
2002–2003 ajateenistus kaitseväes.
2003–2004 praktikal Lääne-Nigula koguduses.
2004 ordineeriti preestriks, alustas kaitseväekaplanina Tapal.
2008 välismissioonil Afganistanis.
Perekond: abikaasa Agnes ja viieaastane tütar Laura.