Teeniv kirik

Veebruaris saatis peapiiskop Andres Põder EELK vaimulikele märgukirja kriisiaja diakooniast, kus ta ütleb: «Kirik ja kogudus ei saa küll lahendada riigi majandusprobleeme, kuid armastusele ja hoolivusele rajatud kogukonnana on tal võimalus ja eesõigus ulatada abivajajale tugikäsi, anda heade tegudega tunnistust oma usust ja ülesandest. Jeesus kõneleb Matteuse evangeeliumis näljastest, janustest, alastiolijatest ja kodututest ning kinnitab, et mida oleme teinud neile, oleme teinud talle (Mt 25: 31–46).»
Peapiiskopi märgukirjast ja Usuteaduse Instituudi vastavasisulisest ettepanekust lähtuvalt oleme 2010. aasta jaanuarikuu viimasel nädalal toimuva vaimulike konverentsi peateemaks valinud «Diakoonia – teeniv kirik». Aineline ebakindlus, majanduslikud pained, pingestunud inimsuhted ja turvatunde puudumine võivad tabada ja ongi tabanud ka kiriku töötegijaid ja vaimulikke. Seetõttu on ülim aeg vahetada mõtteid selle üle, kuidas saada diakooniliseks – teenivaks kirikuks.
Minu meelest ei saa Jeesuse sõnadest näljaste, januste, alastiolijate ja kodutute kohta teha järeldust, et kristliku diakooniatöö sihtrühmaks on ainult või ennekõike marginaliseeritud vähemused ja riskirühmad. Supiköök kodututele või eneseabirühmad töötutele on kahtlemata vajalikud ja väärt ettevõtmised, aga need ei pruugi iseenesest tagada diakoonilise ehk teeniva mõtte- ja eluviisi olemasolu.
Mõni mees arvab, et ta on kultuurne inimene, kui ostab kopsaka summa eest pileti mainekale suvelavastusele. Mis siis, et linna tagasi sõites ületab kiirust ega viitsi suunda näidata. Paraku on ka liikluskultuur osa üldisest kultuurist ning kokkuvõttes ühiskonna üldise arengutaseme iseloomustajana ehk kõnekamgi kui festivalid või «kultuuriüritused».
Diakooniaga on samasugune lugu. Olen näinud kogudusi, kus tegeldakse aktiivselt kodutute, tänavalaste või noortega, aga töötegijate vahel käib võimuvõitlus, relvadeks peened piiblitsitaatidega pikitud torked või lihtsalt ükskõiksus ja hoolimatus. Meenub aastatetagune juhtum ühe kirikukoori aastapäeva kohvilauast, kuhu oli «unustatud» kutsuda kõrvalruumis aega parajaks tegevad koguduse töötegijad. Kui aga uksest astus sisse nokastanud eluheidik, tõttasid armastavad ja hoolivad kristlased talle üksteise võidu ihu- ja vaimutoitu pakkuma.
Teenimine ei saa olla üks koguduse tegevusvaldkond või tööharu, ammugi mitte üritus, kampaania või projekt. Kindlasti ei piirdu ristiinimese diakoonia sellega, mida nimetatakse heategevuseks, vaid see peab hõlmama kogu tema eluringi, kõiki inimsuhteid ja ettevõtmisi.
Diakoonia või teenimine algab sellest, kas ja kuidas ma tervitan hommikul oma pereliikmeid, lund rookivat majahoidjat ja lasteaiakasvatajat. Teenimine saab ilmsiks viisis, kuidas ma reageerin Selveri kassapidajale, kes mind tusaselt põrnitseb või makstud arvest kakskümmend senti vähem tagasi annab. Teenimine muutub nähtavaks kontoris või tsehhis, kui ma tunnen huvi oma kolleegi ema tervise järele või aitan ja innustan teda igapäevaste tööülesannete täitmisel. Kindlasti avaldub teenimine harjumuses vastata oma e-kirjadele ja telefonikõnedele ning teatada oma puudumisest koosolekult, kuhu ma mingil põhjusel minna ei saa või ei taha.
Teeniv kristlane on inimene, kes ei näe maailma ja elusituatsioone vaid oma isikliku mina ja vajaduste prismas. Ülo Vooglaiu termineid laenates – ligimesed pole talle kohtlemise või manipuleerimise objektid, vaid iseseisvad, vabad ja väärikad subjektid. Teeniv inimene ei eelda, et universum peab kuulma ja mõtlema üksnes sellest, kui tähtis (väsinud, pettunud, haige, valestimõistetud, kiirustav, alahinnatud jne) on tema kordumatu isik, vaid ta püüab luua oma kaaslastele võimalusi ja tingimusi kasvamiseks, küpsemiseks ja arenguks, muutudes seeläbi ka ise viljakamaks ja elusamaks.
Kui tahame muuta maailma, alustagem oma koduukse eest ja pisiasjadest. Kas või Eesti Kiriku järgmise aastatellimuse vormistamisest, et saavutada kiriku töötegijate suurem informeeritus ja sidustatus.

Marko Tiitus,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees