Rõõmus ja dramaatiline mäng

Lugu räägib kahest india mehest, kes leiavad kullasoone. Neil pole kaevamiseks tööriistu ja nad lähevad lähedal asuvasse külla, et osta kõplaid ja labidaid. Mehed otsustavad hoida saladuse enda teada. Nad ostavad tööriistad ja suunduvad vaikides kullasoone poole. Mõne aja pärast heidavad pilgu üle õla, ja mida nad näevad: terve küla järgneb umbes saja meetri kaugusel. Mehed süüdistavad teineteist vihaselt: «Miks sa neile ütlesid?» Aga mõlemad väidavad raudselt, et ei rääkinud midagi.
Lõpuks paluvad nad külainimestel tunnistada, kumb neist saladuse reetis. Külavanem ütleb: «Teil polnud vaja midagi rääkida! Teie näod särasid nagu kaks päikest ja me teadsime kohe, et midagi on toimunud.»
Järgnev lugu puudutab valusalt mind kui jutlustajat. Praost on juhendamas praostkonna sõnakuulutajaid. Ta õpetab: «Kui kõnelete taevast, siis olge rõõmsad. Ka teie näoilme peab kuulutama taeva suurt õnne!» Keegi küsib: «Ja kuidas on siis, kui räägime põrgust?» «Siis võite olla nagu tavaliselt.»
Vahel on raske muuta ennast rõõmsaks. Ja selge on see, et sunniviisil seda teha ei saa. Me oleme rõõmsad siis, kui usk ei ole meie jaoks leina-, vaid rõõmusõnum. Jumala armastuse tajumine ja selle isiklik kogemine on see, mis tekitab rõõmu, isegi raskuste keskel ja pimedal ööl.
Mida paremini me saame aru Jumala headusest meie vastu, seda rohkem rõõmuga täitume. Kui taipame, et me ei ole Jumala orjad, vaid lapsed, muutub meie hoiak Jumala vastu. Isa tahab oma lastega mängida, ja kristlasena elamine ongi mäng.
Võib öelda, et kogu universum on otsekui ühe suure mängu lavastus. Jumal juhib seda mängu ja igal inimesel on seal oma roll. Mäng siin maa peal on veel pooleli, tulemas on eskhaton, Jumala riigi täiuslik nähtavakssaamine, kui Jeesus tuleb maa peale tagasi.
Kristlaste suur roll on täita lavastaja Taevaisa poolt neile antud ülesannet. Meie, Jumala laste rolli tähtsus seisneb selles, et mängu lõpp ehk meie kõrval elavate inimeste tulevik pärast Jeesuse tagasitulekut sõltub oluliselt sellest, kuidas me kristlastena ja kogudustena oleme suutnud misjonitöös oma osa täita. Jumal kutsub meid mängima – elama elu koos temaga ja nautima tema järgijana elamist. Mängu põnevaim osa on selles, et me saame näha, kuidas Jumal kutsub uusi inimesi oma riiki – kuidas ta on kellegi kaudu kutsunud meid ja meie kaudu omakorda teisi.
Mängus osalemine tähendab mitte ainult mängijana elamist, vaid ka mängureeglite selgitamist oma kaaslastele. Meil on sõnum, mida tuleb anda edasi kõikidele inimestele: sõnum Jeesusest Kristusest. Koguduseliige, kuulutaja või ametivend, kui sa jutlustad või tunnistad Kristusest, on sinu sõnad otsekui sakramendid, mis toovad kuulajatele Jumala päästvad annid. Jumal kõneleb jutlustaja suu kaudu!
Püha Vaim teeb oma päästvat tööd evangeeliumi kaudu. Samal ajal kui meie, palgalised töötegijad või koguduse liikmed, kõneleme Jumalast, Jeesusest ja usust, tuleb Püha Vaim kuulajate juurde ja küsib, kas ma saan tulla ja avada sinu jaoks need aarded, millest praegu kuulutatakse. Ja kui kuulaja avab oma südame, tuleb Jumal ise sinna koos kõikide andidega.
Meie eluviis ja mängulust on oluline, aga Püha Vaim on sidunud oma päästva töö sõnalise evangeeliumikuulutamisega. Iga kord pole parim tunnistaja see, kes leiab kõige ilusamad sõnad või suudab elada eeskujulikku elu. Ka nende tunnistus on suur, kes – võib-olla juba tuhandendat korda – tõstavad oma pea elu raskustest ja patust ikka ja jälle üles ja soovivad öelda: ma tahan järgida Jeesust sellisena, nagu ma olen. Mul ei ole kedagi teist peale tema, ja kui mul ei oleks teda, siis ei suudaks ma üldse tõusta.
Igas mängus sisaldub dramaatikat, aga meil on edasi anda ka maailma parim sõnum: leia lapse osa Jumala universaalses mängus ja igavene elu Jeesuses Kristuses.

Misjonipüha tervitustega,

Mika Tuovinen,
misjonikeskuse juhataja