Luuletusi kirjutanud ja arstiks õppinud Paul Flemingi meenutuseks 400. sünniaastapäeval

Paul Fleming oli maailmarändur, põgenik, arst, Saksamaa kõige tähtsam lüürik barokiajastust,  merehädaline, paljudele sõber, armastatud külaline Tallinnas, peaaegu Tallinna linnaarst. Aga suri liiga vara, 30aastasena.
Paul Fleming (sündinud 5. oktoobril 1609. a Saksamaal)  käis koolis Leipzigis. Seal oli tema õpetajaks ja sõbraks kuulus kantor Johann Hermann Schein. Sel ajal alustas Fleming, kelle luuletusi ilmub tänapäevani igas heas saksa luulekogus, poeesiaga. Luulepalett on rikas: armastuslüürika, juhuluuletused, patriootilised salmid, looduslüürika, oodid, aga ka palju vaimulikke luuletusi.

Luuletustes jäädvustatud seiklusrikas reis itta
Nende seas on üks laul «In allen meinen Taten lass ich den Höchsten raten», mis lühendatud kujul veel tänapäeval saksa evangeelses lauluraamatus seisab. Eesti tõlge on «Uues lauluraamatus» nr 517 jaotises «Ristist ja rõõmust», saksa lauluraamatus «Hirm ja usaldus». See rühmitamine pole vale, aga tegelikkuses on see reisilaul, mida näitavad stroofid, mis juba ammu lauluraamatutest kaotsi on läinud. Algupäraselt oli laulul 15 stroofi.
Fleming kirjutas selle laulu reisi jaoks, mis viis teda Got­­­torbist (Holsteinis) Hamburgi, Lübecki, Riia, Helme, Tar­tu, Narva, Novgorodi kaudu kuni Moskvani. Tallinnast sai tema jaoks talvekorter ja rohkemgi: sealt leidis ta lõpuks ka pruudi. Sealt läks reis aasta pärast jälle Moskvasse ja edasi kuni Pärsiani.
Sellele põnevale ja ohtlikule reisile sattus Fleming, kes õppis Leipzigi ülikoolis meditsiini, tänu Adam Oleariusele. Aga sõda ja katk tegid õppimise raskeks. Pärast magistrieksamit lahkus ta Leipzigist. Olea­rius, kes joonistas pilte Eestist, kutsus Flemingit eelmainitud reisil osalema. Luuletaja oli nõus, sest õpingud olid võimatuks muutunud, ja võib-olla nägi ta reisis ka üht uut võimalust.
Reisiseltskonna moodustasid kaupmehed, keda Holstein-Gottorbi hertsog Pärsiasse saatis. Hertsog tahtis koos Rootsiga uut kaubandusteed Pärsiast läbi Venemaa Põhja-Euroopasse kasutusele võtta. Kaupadeks olid siid, vürtsid, kalliskivid ning muu. Arvatavasti mõeldi ka peidetud paganate ning moslemite väljaajamisele või nende ristiusku pööramisele.
Fleming jäädvustas reisi luuletustesse. Koos Oleariuse piltidega tekkis midagi peaaegu reisikirja sarnast.

Ilus aeg Tallinnas
Sõit algas 1633. a sügisel, aga reisiseltskond jõudis ainult Moskvani. 1634–36 pidi osa delegatsioonist Gottorbist uut nõu küsima. Seltskonna suurem osa, nende seas ka Fleming, ootas Tallinnas. Võib-olla sai see aasta Flemingi elus kõige ilusamaks. Ta leidis kiiresti sõpru, näiteks Gustav Adolfi gümnaasiumi professorid. Ta püüdis isegi eesti keelt õppida, aga luuletada eesti keeles ei julgenud (prof Brockmann seevastu lõi ja tõlkis laule eesti lauluraamatu jaoks!). Selle asemel kirjutas Fleming kiidulaulu Tallinna kohta, mis eesti tõlkes algab nii:

Nii seisab ta, see vahva linn,
kui teda väljast kaed,
ta kuningas Waldemar II ehitas,
teda Jumal ja loodus rohkelt õnnistas,
küll nagu linn mere kaldal Liivimaal,
kel oma sadam, maa ja rahvas, oma kord ja saatus…

1636. a hakkas delegatsioon jälle edasi liikuma. Sõit muutus aga ohtlikuks. Kaspia meres laevahukus oleks Fleming peaaegu uppunud. Teisel korral mehi rünnati, oli surnuid, ja Fleming pääses ainult üle noatera: armeenia preester peitis ta ära. Kaukasuse mägedes eksisid nad öösel teelt ja oleksid peaaegu alla kukkunud. Kui seltskond Pärsiasse jõudis, rikkus delegatsiooni juht kõikide läbirääkimispartnerite suhted nii ära, et sakslaste kavatsus nurjus täiesti. Neil tuli tagasi pöörduda ja see oli nagu põgenemine.
Aprillis 1639 jõudis Fleming jälle Tallinna, kurnatud ja pooleldi haige. Tema pruut, kaupmehe tütar, oli vahepeal abiellunud, aga luuletaja saavutas tema õe Anna Niihuseni sümpaatia ja nad kihlusid.
Tallinnas oli Fleming teretulnud ja lepiti kokku, et kui ta veel oma doktorieksami ära teeb, siis saab töökoha Tallinna linnaarstina. Fleming sõitis kohe Leidenisse Hollandis, sooritas seal ülikoolis pool aastat hiljem eksami, sõitis tagasi uue kodu poole, aga jäi kopsupõletikku ja suri Hamburgis 2. aprillil 1640. Kuulus luuletaja ja eestlaste sõber oli lahkunud.

Albrecht Schmidt-Brücken
Rottenburgist

1. Nii sündku minu asi,
nii käigu minu käsi,
kui Jumal ise teeb;
kui tema muret kannab,
ja ise nõuu mull’ annab,
küll siis kõik hästi korda läeb.

2. Mu oma jõud ei jaksa,
ei minu mure maksa,
ei kõlba minu nõuu;
nii olgu kui see tahab,
kes kõigil’ osa jagab,
ning temal’ üksi olgu auu.

3. Mis põlwe Jumal annab
ning mis ta peale paneb,
see hea on minule;
ei ole karta wiga,
kui aga sünnib ikka,
mis armsa Isa tahtmine.

4. Ma tema peale loodan,
ja tema abi ootan:
ta hoiab kurja eest.
Kui aga teda kardan,
ta sõna mööda elan,
siis pole häda elades.

5. Ta wõtku suurest armust
mind peasta kõigest patust,
süüst lahti mõista ka;
ei mõista hukka tema,
waid nii kui helde ema
ta kannatab weel minuga.

6. Kui magama ma lähen,
kui jälle üles tõusen,
kus iial olen ma,
kas hädas, wiletsuses,
kas näljas, ahastuses:
Saan troosti tema sõnast ma.

7. Kui Jumal katsma tuleb
ja risti peale paneb,
ka seda kannan ma.
Ei saa, kui tema aitab
ja kannatust ka annab,
mul koorem raske olema.

8. Kõik tema hooleks jätan,
kas suren ma ehk elan,
kõik hea, mis tema teeb!
Ma läen, kui kutsub tema,
kas homme ehk ju täna:
Küll õiget aega tema teab.

9. Siis ole, süda, rahul!
Mis iial juhtub sinul’,
sa ära muretse!
Sest sinu Isa taewas
teab nõuu küll kõiges waewas:
Suur nõuu on temal tõeste!
«Uus lauluraamat» 1899, nr 517