Friedrich Wilhelm Ederberg – 150

30. juunil möödub 150 aastat eesti ärkamisaja tegelase praost Ederbergi sünnist.
1939. aastal valmistus Ederberg tähistama oma 80. sünnipäeva. Et pidukõnedes sõnadest puudu ei tuleks, pani ta kirja hulga vajalikke andmeid. Siiski läks kõik teisiti – 2. mail 1939 kutsuti ta igavikku.

Lapsepõlv ja noorus
Friedrich Wilhelm Ederberg sündis 30. juunil 1859 Haljala kihelkonnas Kavastu mõisas, kus isa Gustav oli mõisavalitseja. Kavastust pärinesid nii tema isa- kui emapoolne suguvõsa. Friedrich oli vaevalt aastane, kui pere kolis Rakvere lähedale Karitsa mõisasse, kuhu isa sai mõisavalitseja ametikoha. Ka Karitsasse ei jäänud pere kauaks – 1868 tuldi tagasi Haljala kihelkonda ja isast sai Loobu mõisa rentnik. Et Loobu mõisa omanik parun Dellingshausen elas ise Aaspere mõisas, jäi Loobu tagasihoidlik häärber Ederbergide päralt.
Väike Friedrich oli usin lugeja. Isa raamatud ja ajaleheköited said kõik läbi loetud. Algkoolis ta käinud ei ole, sest poissi koolitas koduõpetaja. Koolimajja oli aga perel asja siis, kui koolmeister Paul Bergmann seal palvetunde pidas.
Loobu ja Viitna vahel elas ilusas majakeses parun Dellingshauseni vana teener Toomingas. Kümneaastane Friedrich kuulas suure huviga tema muljeid Tartu laulupeost. Toomingas rääkis vaimustusega Jannseni lahkusest ja alandlikkusest, kuidas see suur ja selle aja kuulus mees istunud Vanemuises koduselt pliidi serval ning ajanud temaga ja teistega lõbusasti juttu.
Selsamal 1869. aastal käis Friedrich Järva-Jaanis tädi pulmas. Võhmuta mõisas pakkus teener pulmalistele punast viina. Friedrich oli ennegi «kosjaviina» maitsnud ja arvas, et teener pakub sedasama. Ilma maitsmata neelas ta terve klaasitäie alla, kuid pidi seejärel pulmakojast õue ruttama. Rohkem ei ole Friedrich napsi suhu võtnud. Sellelesamale tädile sündis hiljem poeg Heinrich Bauer (1874–1927), kellest sai Eesti Vabariigi haridusminister.
1871. aasta sügise veetis Friedrich Raplas, kus ta end gümnaasiumi minekuks ette valmistas ja praost Malmi juures ladina keele tundides käis. Jaanuaris 1872 istus Friedrich aga juba Tallinna kubermagu gümnaasiumi pinki, koolivendadeks Jaan Bergmann (Puhja õpetaja ja piiblitõlkija), Rudolf Kallas (Rõuge ja Peterburi Jaani koguduse õpetaja), Reinhold Seeberg (usuteaduse professor) ja Wilhelm Kentmann (Eestimaa viimane kindralsuperintendent).

Tartu ülikoolis
1879. aastal jätkas Friedrich õpinguid Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Samal aastal tõlkis ta eesti keelde mõned gümnaasiumis loetud vene klassikute teosed. 1880. aastal ilmusid järjejutuna Puškini «Dubrovski», «Boris Godunov» ja Gogoli «Sorotsinki küla laat», omaette raamatutena aga Gogoli «Jõulu öö» ja Turgenevi «Bjessini aar». Seega oli Friedrich Ederberg esimene, kes eesti rahvale vene kirjandust tutvustas.
Esialgu asus Friedrich korterisse Jakobi tänavas kõrges hoovipealses puumajas teisel korrusel. Selles korteris peeti 6. veebruaril 1883 vastasutatud Eesti Üliõpilaste Seltsi esimene koosolek. Kaks aastat varem oli Ederberg nende seas, kes valisid EÜSi värvideks sinise, musta ja valge. Ent ühel ööl läks põlema maja, kus asus Ederbergi korter. Kaasüliõpilane Matthias Johann Eisen päästis oma elu sellega, et hüppas aknast välja ja maandus väikse juurdeehituse katusele. Muuseas tutvus Eisen juurdeehituses elanud soome üliõpilasega, kelle õega ta hiljem abiellus.
Ülikooliaastatel said J. W. Jannsen, J. Hurt, K. A. Hermann, M. Lipp, M. Veske ja H. Treffner Ederbergi headeks tuttavateks. Kohtuda õnnestus L. Koidula, C. R. Jakobsoni ja Fr. R. Kreutzwaldiga. Siiski hoidis Ederberg ennast kindlalt Jakob Hurda toetajate hulka. Tingimata osales ta sinimustvalge lipu pühitsemisel Otepääl.

Prooviaasta Vändras
1884. aastal jõudsid õpingud Tartu ülikoolis lõpusirgele. Aprillis sooritas Friedrich Ederberg Riias konsistooriumi eksamid ja augustis siirdus Vändrasse prooviaastale. Septembris osales Friedrich koos juhendaja Sokolovskiga Tartu Peetri kiriku pühitsemisel. Kui pühitsemine lõppes, toodi kiriku käärkambrisse üks laps ristida. See talitus määrati Friedrichi kui kõige noorema toimetada.
23. juunil 1885 ordineeris kindralsuperintendent Heinrich Girgensohn Friedrich Ederbergi õpetajaks. Tähtis sündmus leidis aset Pärnu Nikolai kirikus. Augusti lõpuni jäi noor vaimulik Vändrasse oma juhendaja juurde abiõpetajaks, aga juba septembris ootas noormeest kogudus Kaarmal.

Perekond
10. veebruaril 1886 abiellus Friedrich Ederberg oma täditütre Julie Wilhelmine (Helmi) Elensiga (1861–1897), kes sai tuntuks luuletajana. Abielust sündis viis last, kuid varsti pärast viimase lapse sündi suri Helmi 36aastaselt ja maeti Kaarma surnuaeda.
Kõigest viis kuud pidas Friedrich lesepõlve ja 7. augustil 1897 astus ta altari ette gümnaasiumiaegse korteriperemehe Karl Thomsoni tütre Lydiaga (1878–1951). Laulatajaks oli pruudi vend Konstantin Thomson. Sellest abielust sündis poeg Bruno Ederma (1900–1976), kes teenis hiljem kogudusi Lääne-Nigulas, Rakveres, Kundas ja Ameerika mandril.
Esimesest abielust sündinud poeg Hermann Johannes Ederma (1893–1978) teenis Hargla, Koeru ja hiljem Szarejki kogudust Ida-Preisimaal.

Kaarma koguduse õpetaja
Lisaks kirikuõpetaja ametile oli Friedrich Ederbeg Kaarma kooliõpetajate seminari direktor ja usuõpetaja. Teiste seas olid tema õpilasteks Jaan Oks, Paul Olak, Jakob Mändmets ja Hendrik Kokamägi.
1895. aastal reisisid Fr. Ederberg, Jakob Hurt, Aleksander Mohrfeldt ja Johannes Kerg Saksamaal, Šveitsis ja Austria-Ungaris. Oma mälestustes meenutab Ederberg: «Nii seisime kord Wormsi turuplatsil, ma näitasin käega teisele poole platsi ja ütlesin: «Sealt vist läheme!» Kärsitult ütles Hurt: «Kuidas vist. Kas sa siis selgesti ei tea?» Hurt oli minu juhatusega nii harjunud, et väike vääratus teda juba häiris. Ta oli teadlane, kes raamatut üles ei leia, kui see paar tolli alalisest paigast kaugemale sattunud.»

Kambja koguduse õpetaja
1902. aastal valiti Ederberg Kambja koguduse õpetajaks. Ta oli sellest isegi üllatunud, kuna tal Kambjas tuttavaid ees ei olnud.
Kambjas elas Ederberg üle äreva 1905. aasta ja maailmasõja, ent kõige pinevamaks kujunesid detsember 1918 ning jaanuar 1919. Korduvalt sai Kambja pastoraadist sõjameeste ööbimispaik, ime läbi pääses ta Tartus enamlaste käest, kuid vahetas selleks korduvalt varjupaika. Jaanuaris ei julgenud enam isegi sõbrad teda varjata. Õnneks oli vanahärra Eduard Dross valmis Ederbergi oma pööningule peitma.
Suur oli Ederbergi rõõm, kui tema oma koguduse liige Julius Kuperjanov Tartu linna vallutas: «Muidu hirmutavad kahuri mürtsud kostsid mu kõrvu kui ilusam taeva muusika.» Kuigi Kambjast käis rinne mitmel korral üle ja pastoraati rüüstati, jäi kirik puutumata.
Kambja koguduse õpetajana osales Friedrich Ederberg aastatel 1905–1929 piiblitõlke komisjoni töös, 1911 sai ta teenete eest kuldristi ja 1919 määras kindralsuperintendendist koolivend Kentmann ta Võru praostiks. Alates 1926. aastast, kui Võru praostkond kaheks jagunes, jätkas Ederberg tööd Valga praostina.
Valus oli Kambja õpetajal näha rahva usuelu allakäiku. Kümne aastaga vähenes armulaualiste arv neli ja pool korda. 1925 asutas Ederberg Kambjas kristliku elu edendamise seltsi, kuid märgatavat abi sellest ei sündinud. Mitmed koguduse liikmed soovisid senisest õpetajast vabaneda, heites talle ette vanadust. Koguduse koosolekud muutusid aina kärarikkamaks, kuni Ederberg 1927. aastal järele andis, emerituuri siirdus ja Tartusse kolis.
20. veebruaril 1939 sai Friedrich Ederberg teenetemärgi Eesti Vabariigi presidendilt.
«Veel kuni viimase ajani oli ta kõbus ja värske ning liikuv, võttes osa mõnestki kultuurielu üritusest ja tundes elavat huvi kõige vastu, mis ta ümber toimus.» Nii kirjutati järelehüüdes pärast seda, kui Friedrich Wilhelm Ederberg oli 2. mail 1939 oma maise rännaku lõpetanud.

Kristjan Luhamets,
Kambja koguduse õpetaja

30. juunil kell 11 on mälestuspalvus Ederbergi haual Tartu Raadi kalmistul. Kalmistu peateel asuva ümmarguse platsi lähedal näitab teeviit paremale Ederbergi haua suunas.