Vaimukevad Narvas

Narva Aleksandri kirik ja Eesti sinimustvalge on mõlemad 125aastased. Esimesel nelipühal peeti Narvas aastapäeva peapiiskoplik gospel-jumalateenistus.
1884. aasta 28. mail pühitseti Narvas kirik, mis võis mahutada kuni 5000 luterlasest vabrikutöölist. Kiriku nimipühakuks sai kolm aastat varem pommirünnakus hukkunud imperaator Aleksander II.
Vaid nädala jagu päevi hiljem sõitsid Tartust Otepääle Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed: 16 kaasvõitlejat ja 6 vilistlast. Valgast tuli kohale noor õpetaja Rudolf Kallas, kellele lipu pühitsemisel oli peaosa antud.  1884. aasta 4. juuni õhtul pühitsetigi pastoraadi saalis sinimustvalge lipp.

Üksteist toetades
Usus püsimist ja ühtsust on toetanud meie trikoloor, andes usku uskuda vabadusse. «Mu triipkood on trikoloor. Sinine on kui meloodia, must kui rütm, valge kui harmoonia – see on kui püha kolmainsus, sümfoonia. Meie lipp on kui muusika,» ütles 4. juunil lipu erilisest väest peetud pidukõnes Tartu ülikooli aulas Tõnis Mägi.
Lipp ja kirik – kaks eesti rahva jaoks olulist sümbolit. Ka neil aastail, kui Narva pühakoda, mida peapiiskop Andres Põder nimetas sümboliks kogu meie elu ja iseseisvuse kohta, oli laohooneks muudetud. Pidupäevajutluses Narva Aleksandri kirikus ütles peapiiskop kiriku saatust meenutades, et Eesti taastunud iseseisvus leidis eest rusud ja varemed, aga nüüd on pühakoda nagu rahvaski ärganud uuele elule.
«Kogudus püsis ja ootas vaimukevadet pool sajandit. Pühakoja kasv kasvatab ja muudab paremaks kõiki, kes sellele kaasa aitavad. Vaimulik koda on osaduskond, kus me üksteist toetame, kanname edasi julgust ja lootust, mida maailm vajab,» julgustas peapiiskop nelipühasõnumiga kirikulisi.
Tempoka liturgilise muusika oli seadnud spetsiaalselt selleks jumalateenistuseks koguduse muusikajuht Tuuliki Jürjo. Kiirema tempo olid saanud ka tuttavad kirikulaulud, kogudusepoolsete vastulauludega tuli hästi toime vaid jumalateenistusel kaasa teeninud koguduse noortekoor, keda saatsid kitarrid. Ka Viru-Jaakobi koguduse õpetaja Tarmo Linnas ei teeninud seekord koos teiste vaimulikega altaris, vaid hoopis kitarril saatemuusikat tehes. Praost Avo Kiir sai kaasaegsesse helikeelde pandud liturgilise uuendusega hästi hakkama.
Koguduse õpetaja Villu Jürjo jagas pidupäeval tunnustust. Koguduse teeneteristi sai Narva linnapea Tarmo Tammiste; tänukirja need narvalased, kes kogudusele toeks olnud. Peapiiskop andis EELK aukirja üle Tuuliki Jürjole.

Liftiga kirikutorni
Üheksa aastat tagasi Narva asunud Villu Jürjo jaoks pole Narva kiriku ülesehitamine Euroopa idapiirile olnud esimene kiriku ehitamine, küll aga on see võimsaim väljakutse. Ehk on ta ammutanud selleks grandioosseks ettevõtmiseks jõudu president Lennart Meri 2000. a septembris kirjutatud sõnadest: «Aleksandri Suurkiriku lagedad võlvialused manitsevad meid tööle ja lootusele!»
Tööd ja lootust on olnud kõvasti. Kes viimastel aastatel Narvas pole käinud, ei tunne rusudes ja varemetes olnud pühakoda äragi. Katus on pea kohal, aknad-uksed ees, ikoonilaadsed vitraažid päikeses veiklemas. Eelmisel suvel pühitseti 60 meetri kõrgune ehitatud torn ja seeläbi sai uue välimuse ka peasissepääs. Torni viib lift! Kuuendal korrusel on kohvik, teistel korrustel näituseväljapanekud.
Kiriku sisemus on endiselt räämas, aga kuidagi koduselt ja mitte häirivalt, kui mõtlen mõnele teisele pühakojale, kus krohv seinalt koorunud ja pinnad pole ammu pintslit näinud.
Narva kogudus koos oma kolme eri rahvusest õpetajaga (eestlane Villu Jürjo, venelane Oleg Sevastjanov ja soomlane Kai Lappalainen) elab tegusat elu ka väljaspool pidupäevi. Ka integratsioon ehk siis venekeelse koguduse kasv eesti luterlikus koguduses toimib siin omal moel.
Käesoleva aasta 10. juulil laseb Eesti Post välja Narva kiriku 125. aastapäeva puhuse margi. Samal ajal korraldatakse Narvas Rahvusvahelise Filatelistide Seltsi «Estonia» aastakokkutulek ja näitus.

Sirje Semm