Ühisest panusest kiriku toetuseks

Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused! Ja hüüa mind appi kitsikuse päeval, siis ma tõmban sind sellest välja. Ps 50:14,15

«Kui ülistate ja tänate ning järjekindlalt viite täide oma tõotusi minule, siis justkui paneksite raha minu panka hoiule ning vajaduse korral võite sellele täie kindlusega loota. Pidage seda meeles.» Nii kirjutab A. J. Russell oma algupärandis «Jumal kõneleb» 10. juuni, kitsikuse päeva kohta.
Tänasel päeval ei ole meil põhjust rääkida ainult kitsikuse päevast, vaid tunduvalt pikemaajalisest, aastatega mõõdetavast kitsikuse perioodist. Majanduslangus on tabanud riiki (tervet maailma) ülimalt laiahaardelise põhjalikkusega. Ei ole eluvaldkonda, kus see tunda ei annaks ning meie elu ja olu ei mõjutaks ega sunniks tõsiselt püksirihma pingutama. Kärpimiste laine on haaranud riigi, kohalike omavalitsuste, erinevate asutuste ja ettevõtete ning kindlasti ka perekonna eelarvet.
Ei pääse kärbetest ja sellega kaasnevatest mõjudest ka luterlik kirik. Tugevasti on koomale tõmmatud riigi ja omavalitsuste toetusi. Pühakodade programmi abi kirikuhoonete korrastamiseks vähenes 2009. aastal eelnevaga võrreldes enam kui kolm korda. Sellele vaatamata lähevad pooleliolevad tööd edasi ning 5. juunil võisime uhkust tunda Haljala kiriku katusetööde lõppemise üle. Osaühing Rändmeister Juhan Kilumetsa eestvedamisel tegi oma tööd (vaatamata nappidele vahenditele) suure vastutustunde ning hea kvaliteediga.
Heameelt võib tunda kiriku töötegijate pingutuste üle otsida ja leida rahalisi vahendeid väljastpoolt tavapäraseid kanaleid. Järjest rohkem kirjutatakse projekte rahalise toetuse saamiseks erinevatest fondidest, sh Euroopa Liidu poolt eraldatavatest vahenditest. Nimetada võiks siin Avinurme ja Pühajõe koguduse pastoraadihoonete restaureerimise ja renoveerimise ning Maarja-Magdaleena kiriku katuse remonditööde projekte. Teades, et nende õnnestumiste puhul on suuresti tegemist pigem üksikisiku initsiatiivi kui grupitööga, tekib paratamatult küsimus: miks on sellist ettevõtlikkust kirikus nii vähe? 
Kärbetega peavad arvestama ka konsistooriumi eelarvest toetust saavad allasutused ja sihtasutused. Eesmärgiks on küll järgmisel aastal selle aasta tase säilitada, kuid täna on selge, et kõigi puhul seda teha ei õnnestu. Järjekordselt pean välja ütlema, et prioriteetsed valdkonnad tuleb paika seada ning nendele enam tähelepanu osutada. Kõik alad ei saa kitsikuse ajal olla ühtviisi tähtsad. Paratamatult tekib pingerida ning need, kes jäävad selles tahapoole, peavad koostama oma tulevikukavasid sellest tõsiasjast lähtuvalt.
Palju kõneainet ja ka erimeelsusi on tekitanud olukord ajalehega Eesti Kirik. Aastast aastasse on progresseerunud eelarve puudujääk ning väljapääsuna sellest on jooksva aasta lõpus kasutatud ettelaekunud järgmise aasta tellimuste tulusid. Tänaseks on jõutud nii kaugele, et sellest enam ei piisa – auk eelarves on ületanud kriitilise piiri ning ajalehte ähvardab juba aasta keskel maksujõuetus. Ülearune ei ole siinkohal meelde tuletada, et ajalehe 2009. aasta eelarvest (ligikaudu 2 mln krooni) moodustavad toetused 60%. Toetuste allikad on konsistooriumi eelarve ja riigieelarve. Aga sellest ei piisa! Aastane ajalehe eelarve puudujääk tõotab tulla umbes 400 000 krooni. Seda raha ei ole täna aga kusagilt võtta.
Olukorrast tulenevalt kerkib üles rida küsimusi, millele tuleb leida vastus. Miks kogudused ei võta osa järjepidevast ajalehe väljaandmise doteerimisest? Kas on üldse õigustatud sellises mahus doteeritava väljaande elushoidmine? Et ajalehe ilmumise otstarbekusest on arvamusi seinast seina, siis ka siit lähtuv küsimus: millist väljaannet luterlik kirik vajab?
Vastuseta küsimusi on palju ning see ei kehti ainult ajalehe suhtes. Sarnane on olukord ka teistes valdkondades. All- ja sihtasutuste juhtorganid on äraootaval seisukohal ning loodavad suuresti konsistooriumi peale. Ei oska siin anda paremat nõu, kui et tulge julgelt oma ettepanekutega välja. Kui need on laual, siis usun, et kirikuvalitsus suudab ka otsustada või halvemal juhul peate asuma uusi ettepanekuid koostama.
Ja lõpetuseks teine katke A. J. Russellilt: «Kõik imestavad, kui keegi võtab ettearvamatult oma arvelt ootamatult suuri summasid enda tarbeks, sõprade jaoks või heategevuseks. Ent keegi ei ole näinud sinna pandud lugematuid väikseid summasid, mis on teenitud ustava tööga.»
Kui me kõik, kes me oleme kogudustes ja seotud kirikuga, panustame regulaarselt kiriku toetuseks kas või kõige väiksemaid summasid heategude, annetuste ja Kõigekõrgemale ustavuse näol, siis möödub kitsikuse aeg valutumalt ja kiiremini.

Mati Maanas,
assessor