Lootusrikka pilguga olukorrast riigis

Viimaste kuude võimukriisi Riigikogus ja Toompeal on meedias kirjeldatud valdavalt negatiivsete märksõnadega – Rein Taagepera (EPL, 22.03.) nimetas Eesti poliitikas toimuvat «liiga haledaks, et olla tsirkus», kirjanik Tõnu Õnnepalu (EPL, 23.03.) ütleb otse, et Eesti poliitika on muutunud vastikuks ning televisioonis on poliitilise kemplemise kohta kasutatud isegi märksõna «pornograafia».

Päevast päeva kuuleme justkui enesestmõistetavat tõde, et poliitiline kemplemine jätab riigist väga halva mulje, pidurdab riigi arengut ning vaid süvendab võimu võõrandumist rahvast. Ühesõnaga, kus on poliitilist kemplemist, seal on paratamatult midagi paha teoksil. Minu arvates on veel lootust ning mu lootus just selle kemplemisega seotud ongi.

Eestis on väidetavalt juba mitu aastat kestnud esindusdemokraatia kriis, mida ei ole ju leevendanud ei see, kui valitsuskoalitsioonid pikalt ja rahulikult valitsenud on, ega ka selge jõudude vahekord koalitsiooni ja opositsiooni vahel.

Mart Laari valitsuse langemise ajaks olid tõsiselt arutelu all teemad nagu «kaks Eestit», «võimu võõrandumine rahvast», «puudulik poliitiline vastutus», «kodanikeühenduste mitte-kaasamine otsusteprotsessi».

Kui esimesed olid tekkinud probleemi sümptomid, siis viimases nähti üht võimalikku lahendust. Lahendusi otsides sõlmiti vahepeal ühiskondlik lepe ja loodeti erakonnale Res Publica, kuid lisaks mõningatele sisulistele küsitavustele ei kirjutanud suurimad poliitilised jõud ühiskondlikule leppele alla ning ka Res Publica ei toonud poliitikasse loodetud uusi tuuli.

Meie esindusdemokraatia näeb piltlikult öeldes välja sellisena, et rahvas kui «kõrgeim võimukandja» valib oma esindajad ära, siis sealtmaalt alates pole enam rahva asi, mida parteid ja poliitikud edasi teevad. Rahvas on justkui liiga rumal selleks, et mõista tegelikke poliitilisi protsesse. Parteid tahavad seega ise ja rahva liigse tähelepanuta kokku leppida, kes kellega käib. Reaalses poliitikas on seetõttu võimalik kõigi koostöö kõigiga. Viimane aga ei ole demokraatia seisukohalt vaadates midagi head iseeneses.

Kuidas saavad üldse valijad suhtuda tõsiselt poliitilistesse jõududesse ja valimistesse, kui sisuliselt on võimatu ette ennustada, milline valitsuskoalitsioon võimule tuleb. Viimaste aegade reegliks on kujunenud, et valid ükskõik keda, ikka on Reformierakond võimul ning ikka järgitakse liberaalset majandusmudelit. Väga ratsionaalne on seetõttu mõelda, et mis ma seal valimistel tola mängimas käin.

Poliitiline kemplemine on pelgalt vahend ning vahendit saab hukka mõista ainult selle alusel, millised on selle kasutamise tagajärjed. Kui kemplemist kasutatakse vaid mänguna võimalike partnerite mõjutamiseks, pole sellest kasu. Kuid just selle kemplemise käigus on jõutud rääkida poliitiliste jõudude võimalikust ideoloogiapõhisest koostööst – näiteks paremerakondade koalitsioonist.

Kui ideoloogia ja veendumused pole tulevikus parteidele enam pelgalt häälte võitmise vahendiks, vaid ka poliitika teostamise (sh koalitsiooni moodustamise) eiramatuks põhimõtteks, siis on Eesti rahval senisest rohkem mõtet valimas käia ning ka tänasest poliitilisest kemplemisest on kokkuvõttes kasu olnud.

Kuigi meedia, mis on tänase ühiskonna südametunnistuseks ning peamiseks otsustajaks hea ja halva üle, õpetab rahvast päev päeva järel nägema poliitilist kemplemist negatiivses valguses, võib just viimane leevendada võimu võõrandumist rahvast.

Alar Kilp