Paluge, siis te saate – aga mitte nõnda, nagu te ootate

Ja Jeesus ütles neile: «Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle: «Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!», kas saaks ta toast vastata: «Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!»? Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja. Ka mina ütlen teile: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!» Lk 11:5-13

Hea lugeja, tänase pühapäeva nimi on «Rogate», «Palvetage!» ning küllap saab tänast kirjakohta lugedes selgeks, millest sedakorda jutt käib. Palvetamisest ei saa me mööda kirikus käies, kirikulehte sirvides ega ka näiteks Naatan Haameri pildipalvete raamatut lugedes.

Palvetamisest on kirjutatud palju ning ühtteist on kirjutatust ka eesti keelde jõudnud või meie emakeeles sündinud. Oma raamatus «Mateeriasse kootud palve» toob palvetamise, käed ristis, kirikus seismise kammitsaist välja Fanny de Sievers. Oma isiklikest usukogemustest sündinud kirjutistes jagavad kogetut meiega paljud pastorid, preestrid, mungad ja nunnad.

Usun, et paljud meist mõtlesid palves ka Issanda juurde jõudnud paavst Johannes Paulus II-le. Usun, et paljud meist mõtlevad palves neile kaasmaalastele, kes on näiteks rahuvalvajate vägedes või sattunud olema ühel või teisel maal, kui seal on parajasti midagi koledat sündinud. Usun, et iga ema mõtleb palves oma lapsele – olgu too siis alles noor või juba keskeale lähenemas, teises maailma otsas või naaberlinnas.

Eks iga jutluski ole palve, kuivõrd see pole vaid kõnelemine koguduse või lugejaga, vaid ka kõnelemine Jumalaga.

Palvetamist on püütud nimetada meditatsiooniks ja eks sisaldu palves seegi element. Meditatsiooni või meele puhastamise ja suunamise mõtet on võimalik siduda ka Jeesuse öelduga, et palvetama ei pea mitte vaga näoga, auväärsusest kummis kusagil tänavanurgal, vaid pigem omaette.

Lõppkokkuvõttes on palvega samuti nagu Piibli lugemisega: kes otsib sealt Jumala sõna, see leiab selle, kes ei otsi midagi, ei saa ka midagi.

Palvetada on võimalik isekalt ja isetult. Eestpalve on kindlasti üks isetu palve vorme, samuti palve vaenlaste eest. Iseka palve vormi näiteks võib tuua termini «do ut des» – `ma annan, et Sa annaksid’, mis usundilooliselt peaks justkui iseloomustama usundeid enne kristlust, kus inimene palus, nõudis ja ühtlasi püüdis jumalust ära osta, teda oma rohkete ohvrite magusa lõhnaga uimastada. See on kui õpetus sellest, millal minna ülemuse käest midagi küsima või paluma: mitte mingil juhul enne lõunat, sest siis on ülemus kuri, aga pärast lõunat, kui ta seedib tüünelt oma nahktugitoolis, on ta leebem ning alluva murede suhtes mõistvam.

Siinkohal aga olemegi omavahel segi ajanud palvetamise ja palumise. Paluda võib armu, andestust, uut maja, kraani või autot, palvetamine sisaldab aga rohkemat.

Kui Ophrahi teleshows omavahel riidu läinud pereliikmed või kes iganes üksteiselt andeks paluvad, siis on seda küll kena vaadata, aga paraku on tegu vaid pealiskaudsuse võidukäiguga. Hetkeks saavutatakse küll lepitus, ent inimesed jäävad iseendaks ning telekaamerate valguses sündiv «ime» on parimal juhul vaid relvarahu.

Palvetamist eristab palumisest ennekõike suhtumise erisus: paluja teab täpselt, mida ta oma palvele vastuseks ootab – kas surmanuhtlusest vabastamist, andeksandi või uut bideed. Palvetaja nõnda ilmatark ei ole, kuna suunab oma usalduse sellele, kelle poole palvetab. Loomulikult on ka palvetajal oma ettekujutus sellest, kuidas tema palvele vastata võidakse, ent ennekõike on temas usaldus, et palve kuulja teeb nõnda, nagu on kõige parem.

Jeesus ütleb meile: «Paluge, ja teile antakse.» Aga kui jüngrid Temalt küsivad, kuidas peab palvetama, siis õpetab Ta neile Meie Isa palve. Selles sisaldub just nimelt palvetaja usaldus kuulaja vastu.

On huvitav, et meie kirjakohas räägib Jeesus palumisest. Asi on muidugi lihtne: Jeesus püüdis taas kord rääkida nii, et kuulajad Teda mõistaksid ning mõistmise saavutamiseks tõi Ta lihtsaid ja universaalseid näiteid. Ketsemani aias palub Jeesus, et karikas Temast mööda läheks, ent alistub siiski oma Isa tahtele.

Samal moel peame meie olema oma palveis täiskasvanud. Pole mõtet paluda Jumalalt loterii peavõitu ja seda saamata solvuda ning Jumalat salgama hakata. Küll aga on mõtet paluda Jumalalt asju, millest meile ja meie kaasinimestele kasu võib sündida. Selleks võib olla ka toosama loteriivõit.

On öeldud, et kerjajale ei tasu anda kala, vaid õng. Samal moel ei vasta Jumal meie palveile nõnda, nagu meile meeldiks. Küll aga vastab Ta meile nii, nagu on meile parim. See õppetund võib olla valus, ent lõppkokkuvõttes saame seeläbi tugevamaks ja paremaks. Nagu ütleb meespeategelane filmis «Saatuse iroonia ehk hüva leili»: ma olen kirurg, ma teen valu, et pärast ei oleks valus.

Meie kõik oleme Jumala majapidajad planeedil Maa. See on suur vastutus, ent meid toetab ja juhendab alati Tema, kes kõik on loonud. Tema armastus ümbritseb ja kannab meid kõiki. Aamen.

---

Allan Taruste,
E.E.L.K. Sydney koguduse õpetaja