Õpetagem lapsed palvetama

Miks tundub sageli, et kristlikest peredest pärit lapsed on õnnelikumad, rahulikumad ja arenenumad kui mittekristliku pere võsukesed? Miks varjutab ühe inimese elu kurbus, samal ajal kui teise oma kiirgab õnnest?
Kristlikus peres kasvanud dr Joseph Murphy arvab õnne ja rahulolu saladuse peituvat vaimses hoiakus, mis kaasneb palvetamisega. Teisisõnu on tegemist tehnikaga, mida mingi kindla eesmärgi saamiseks rakendatakse.
Häda- ja ohuaegadel, haiguse ja surmahirmu korral pääseb inimestel palve pidevalt huultelt. Ikka ja jälle võib lehest lugeda, et kogu maa ühineb palves õnnetuse või haiguse ohvrite ning rahu eest. Surmahädast pääsenud kirjeldavad, kuidas nad piinavad tunnid päästemeeskondade saabumiseni palvetades veetsid, haigusest paranenu lähedased kinnitavad igapäevaseid pöördumisi kõigevägevama poole.
Ei mingit kahtlust – palvejõud on hädaaegadel alati meie käsutuses. Ilmselt on paljud vaimulikud nagu dr Murphygi küsinud, miks ei taha inimesed seda mõjuvõimsat abi kasutada iga päev, tehes selle oma igapäevaelu kindlaks ja õnnistusrohkeks osaks?
Murphy rõhutab, et mõtlemisharjumused annavad vastavaid tulemusi ja määravad sellega sündmuste käiku. Ta tõestab, et Piibli varjatud sõnumid kehtivad ka tänapäeval, neid tuleb vaid osata tõlgendada. Ning mida varem, seda parem. Sest, nagu toonitab Murphy, me peame oma alateadvust treenima pikka aega ning palve peab muutuma sissejuurdunud harjumuseks, alles siis võib loota tulemustele. Ainult õigest vaimsest hoiakust kasvab välja õnn.

Merje Talvik