Kelle asi?

Eesti algab Narvast. Nii see on ja nii öeldakse. Julgen siiski kahelda, kas ütlejad sedasama alati ka mõtlevad. Olen oma elus näinud palju umbusku kõige suhtes, mis jääb Rakverest ida poole.
Ülikoolis käies hakkas silma hulk noori, mõned neist tuttavamad kui teised, siis ei sidunud neid kuigi palju, aga nüüd on nad seal – Narvas muuseumi, Jõhvis kontserdimaja direktoriks, Narva Postiljoni toimetajaks… Küllap seda rida võiks jätkata. Ühel osal noortest tuli idee minna Virumaale. Kõnelesin 1. mail peetud Minu Eesti mõttetalgutel osalenud Narva muuseumi direktori Andres Toodega sellest, mis asja ta seal piirilinnas ajab ja millise kogemuse võrra mõttetalgutel rikkamaks sai.
Ta ei öelnud, et ajab Eesti asja, see tundus talle ehk liiga kõrgelennulisena. Aga ta teab, mida teeb.
Andres Toode tõi välja, et kõige olulisem oli ja on suhtlemine. Eestlastel olevat sageli arusaam, et kui teen ise asja ära, on see kindla peale tehtud. Ometi ei saa elu nii toimida. Oluline on protsess, selles osalemine, sellest õppimine. «Kui inimesed, kes mõttekojas käisid, said siit positiivse kogemuse, tekib neiski arusaam, et nendega arvestatakse, nende seisukohtadel on kaalu. Kui nad ise midagi ette ei võta, siis võime loota, et nad on vähemalt aktiivsed valijad,» arvas uusnarvalane Toode.
Avasüli võeti möödunud nädalal Jõhvis vastu kirikukogu liikmeid. Kuulasin peapiiskopi aruannet ja tundsin, et selg läheb sirgu – oli hea tunne, palju on tehtud. Teisalt oli ka nii palju muresid, et ma mõtlesin, millest Eesti Kiriku lugejale üldse kirjutada, et see teda maadligi ei vajutaks. Otsustasin vähemalt enda puhul, et kui kirjutan probleemidest, siis püüan nendele ka lahendusi otsida. Küsida. Suhelda. Sest toimuv puudutab ka mind.
Narva asi on Eesti asi. Kiriku asi on iga kristlase jaoks tähtis. Keegi meist ei saa olla ainult seaduseandja. Me kõik oleme ka täideviijad, see ongi kristliku kogukonna eesõigus, eripära ja võimalus.

Mari Paenurm
toimetaja