Kevad meie mõtetes

Viimaks ometi on ilm kevadesse kaldunud. Soe õhk ja päike panevad looduses protsessid kiiresti käima, mõned taimed löövad rohetama suisa päevaga. Bioloogilise maailma kõrval kasutatakse sõna kevad aga ka millegi tärkamise kohta inimese vaimus: kasutame väljendit hingeline kevad, oma kuulsas raamatus «Õhtumaa allakäik» räägib filosoof Oswald Spengler kevadetest kultuurides. Seda aega iseloomustab vilgas vaimsete väärtuste ja ideede teke ja nende järeleproovimine. Näiteks lääne kultuuris kuulub kevadesse Spengleri arvates suurima mõtlejana Aquino Thomas.
Ka Eestis ei piirdu tänavune kevad üksnes iga-aastaste muutustega looduses. Usun, et üheks huvitavaks vaimse kevade väljenduseks saavad olema 1. mail toimuvad mõttetalgud, kus otsitakse lahendusi mitmetele meie ühiskonna suurematele ja väiksematele valupunktidele. Mõttetalguid ette valmistavatest sõnavõttudest jäi mulle kõige enam meelde Lagle Pareki meenutus Postimehes. Ühel koosolekul oli Pilistvere vaimulik Vello Salum talle sosistanud lihtsa manitsuse: «Lase teistel ka rääkida!» Arvan, et see sobiks päris hästi üldistavaks retseptiks mõttetalgutele, head rääkijad ja need, kes seoses oma tööga palju räägivad, võiksid seal ennast tagasi hoida ning kuulata neid, kes on tagasihoidlikumad ja tavaliselt vähem sõna võtavad.   
Kevadet iseloomustab ühelt poolt suur intensiivsus, teisalt aga ka väsimus. Just viimasest lähtuvalt tahakski tänase loo lõpetada humoorikalt. Vähemalt mind vaevab tihti kevadväsimus ning uni kipub peale nii sobivates kui ebasobivates kohtades. Leidsin sellele probleemile toreda lahenduse hassiidide* lugusid tutvustavast Georg Langeri raamatust «Rabi, kelle üle taevas naeris». Seal on kirjas õpetlik juhtum rabi Šmelke elust:
«Ometi on ka hea uni Jumala and. Seda pidi rabi Šmelke ükskord ise tunnistama. Kord tuli Nikolsburgi Lisenski püha rabi Elimelech. See valmistas oma käega rabi Šmelkele aseme, kloppis patju ning palus teda vähemalt üks kord magada nagu kord ja kohus. Sõbrale, kellest ta nõnda lugu pidas, ei saanud rabi Šmelke ära öelda. Ta magas terve öö ning kui ta hommikul ärkas, oli ta reibas ja puhanud nagu ei kunagi varem. Ja kuidas tundis ta end veel siis, kui ta pärast tavakohast kümblust palvemajas palvetama asus. Nikolsburgi vana sünagoog ei olnud eales nii ilusat palvetamist kuulnud!
Kui palvus oli läbi, ütles ta: «Nüüd ma tean, et Jumalat võib teenida ka magamisega.»»

* Hassiidid olid 18. sajandil tekkinud judaistliku liikumise, mis rõhutas vahetut suhet Jumalaga ning rõõmsat ja inspireerivat usku, pooldajad.

Toomas Jürgenstein