Läbi risti ülestõusmise rõõmule

Seljataha on jäänud nädal, mil võisime taas läbi elada Jeesuse maise elu viimased kannatused ning sünge ristisurma. Olla Kristusega oma mõtetes ja palvetes kaasas Tema teel Kolgata mäele…

Üks paljudest pühadeaja ristiteedest sai alguse Suurel Reedel Tallinna Toompea Kaarli kirikust. Sinna kogunenud lapsed, vanemad ja vanavanemad said teele kaasa kivi – sümboli oma patu ja süü raskusest. Enamgi veel, meenutama, et oleme sageli need, kes oma eksimuste, kahtluste ja uskmatusega Kristuse ristikoorma ikka ja jälle raskemaks muudavad.
Ristitee viis nelipühi Tallinna kogudusse, EELK Laste-ja Noorsootöö Ühenduse värava alla, Toomkiriku ja Püha Vaimu kiriku iidsete müüride vahele ning Oleviste kirikusse. Pühakirja lugemised, tekstid ja palved olid saatmas rändureid esimesest peatusest viimaseni. Peatuspaikadesse jõudes ja nendest teele asudes lauldi üheskoos: «Issand Jeesus Kristus, ole mulle armuline ja halasta mu peale, halasta mu patuse peale.» Teekonnal kaasas olnud «patukivid» said viimases peatuspaigas ühiselt risti alla pandud.
Jeesuse surmamõistmine, ristikandmine, Küreene Siimon risti alla nõrkenud Jeesust aitamas, Kristuse ristilöömine ja haudapanek – need ja veel paljud teised ristitee peatused aitasid küllap meil kõigil mõista sügavamalt oma patusust ning seda ületavat Jumala armastust.
Võisime küsida endalt ka väga isiklikke küsimusi: kus asun mina sellel teel? Kas Kristusel, Tema kannatusel, ristisurmal ja ülestõusmisel on tähendus ka minu jaoks? Kellele loodan ning kellelt saan abi oma kannatustes? Ka visuaalselt ette valmistatud peatuspaigad aitasid tõsistele küsimustele vastuseid saada ning mõtetel ja tunnetel endile radu leida.
Ristiteelt võtsime kaasa kogemuse, et rist on ühendamas inimesi väga erinevatest konfessioonidest. Vaid sellisel üksmeelsel tunnistusel saab maailma jaoks tähendust olla. Samuti tundsime erilise selgusega, et surmal ei ole viimast sõna. Meie tee viib igavesse ellu just Kristuse ristisurma ja ülesäratamise kaudu.
Suur tänu kõigile lastele, noortele, laste- ja noorsootöötegijatele, vaimulikele EELK Tallinna praostkonnast, Tallinna nelipühikogudusest ja Oleviste kogudusest, Eesti Kirikute Nõukogule ja sadadele inimestele, kelle kaasabil ja toel selleaastane ristitee teoks sai. Kõige suurem tänu aga kuulugu meie Issandale, kelle ristisurm ja ülesäratamine hoiab meie jalad kindlalt igavese elu tee ristirajal.

Liina Sander