Nädala ringvaade. Kirik ja varjatud inflatsioon

Nende ridade kirjutamise aegu jõuavad meieni teated maavärina ohvite kohta Itaalias. Massimo Cialente, L´Aquila linnapea on öelnud, et koduta on jäänud ligi 100000 inimest – pea sama suur hulk rahvast kui Tartu linnas elanikke. See on lisanud inimeste ellu ebakindlust.
Möödunud nädalal helistati toimetusse Lastekaitse Liidust ja küsiti, millised kogudused pakuvad lastele suppi. Õnneks teadsin mõnda, aga küsimus jääb veel õhku ja asjaga tuleb tegelda.
Olukord on muret tegev. Enam kui teadmine kaks aastat püsinud valitsusest või tühjaksvoolavast töötukassast läheb meile korda lähedaste käekäik. 
Kiriku liikmeina võime küsida: millised muudatused on meie võimuses? Oleme me piisavalt tugevad ja ühtsed, et meid võetaks usaldusväärse partneri, kaastöölisena?    Mis on see, mida me kindlasti omalt poolt teha saame? 
Majandusteoorias kõneldakse allasurutud ehk varjatud inflatsioonist olukorras, kus hindade püsivaks jäädes halveneb müüdavate toodete ja teenuste kvaliteet ning/või halveneb sortiment. Kvaliteetsed kaubad muutuvad defitsiitseks ja asenduvad halvakvaliteediliste ersatshüvistega.
Tuleb tuttav ette küll. Ma ei kõnele siin brändipoodidest, mis ennast koomale tõmbavad. Seda, et laadakaup lettidel laiutab, märkame ometi kõik.
Eluvee hind ei kõigu nagu bensiini oma. Kuidas siis teha nii, et otsija selle leiaks ja see, kes alles aru saab, et janusse võib surra, allikani jõuaks?
Elu on mind kokku viinud vaimulikega, kes oma tööd on teinud parimal võimalikul moel ning teistsugust olukorda ei oska ma ettegi kujutadagi.
Kiriku moodustame me kõik, kes Kristuse nimesse ristitud. Ja meil on palju teha. Institutsioonide usaldusväärsuse uuringust selgus, et iga viies eestimaalane ei arva kiriku usaldusväärsusest midagi. Jääb meile edasi mõelda, mis on selle põhjus. Kas me üldse mõistame, et oleme osa kirikust, üleilmsest kristlaskonnast? Kas oleme piisavalt avatud selleks, et iga uus tulija võiks koguduses oma koha ja rakenduse leida? Või oleme meiegi kui tanklas, kus täna loodame saada odavamalt kui eile, et siis, paak täis, öelda viisakalt adjöö?
Kirik vajab sind ja mind. See on meie eesõigus ja kohustus. Igaüks saab anda oma parima – oma talendi, aja, annetuse. Igaüks on kutsutud teenima.

Mari Paenurm
toimetaja