Kristus ja Kaifas

Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate järid. Ja ta ütles neile: «Kirjutatud on: Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete ta röövlikoopaks!» Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks.
Mt 21:12–14

Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mis ta oli teinud. Aga mõned neist läksid variseride juurde ja teatasid neile, mis Jee­sus oli teinud. Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: «Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.» Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: «Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.» Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa.
Jh 11:45–50,53

Kristus ja Kaifas on kaks täiesti kontrastset kuju, aga läbi ajaloo siiski lahutamatud.
Iisraeli rahvas ägas Rooma okupatsiooni all. Kaifas ja tema kamp olid kõige enam kohanenud Rooma okupatsiooniga, nad olid enda kätte koondanud kogu templipanganduse, mis tol ajal tähendas määratut rahavõimu. Kaifase äi oli templipanga president ja ohvriloomadega äritsemine oli kõige suurem tuluallikas. Seepärast oli Jeesuse õpetus ja imeteod võimulolevale ladvikule suureks ohuks – rahvahulgad olid vaimustunud Jeesuse tegudest ja isikust. Oma positsiooni säilitamiseks olid Kaifas ja süneedrium valmis tegema kõik, et Jeesus ei saaks Iisraeli rahva kuningaks.
Tolleaegsed militaristid ülistasid suurt sõjapealikut ja «usuisa» kuningas Taavetit ning neile oli Jeesuse õpetus ja tema demonstratiivne sissesõit Jeruusalemma juutide kuningana täiesti vastuvõetamatu, muu seas ka seepärast, et koormakandja eesli seljas ratsutav Jeesus oli kõike muud kui kuningale kohane vaatepilt. Kuigi, nagu me teame, juba Vana Testamendi prohvetid olid ennustanud messiase tulekut, tema teguviisi ja hoiakuid täpselt nii, nagu Jeesus seda sajandeid hiljem kehastas. 
Jeesus tõelise rahukuningana oli ja on järjekindel oma taevase Isa kuningriigi, õiglasema õigusriigi rajamisel. Ta keelas Peetrusel mõõga kasutamise, öeldes: «Kes mõõga tõmbab, see mõõga läbi langeb», sest armastuse ja rahu riiki ei saa rajada vägivallaga ega vägivallale, vaid täieliku vägivallatu pühendumisega ning valmisolekuga omaenese elu ohverdamiseks tõe ja õigluse nimel.
Prohvetid ja militaristid on vastandunud ja vastanduvad alati ja igal pool – meie probleem kristlastena on poolte valimine, valik, milleks see maailm meid ikka ja jälle sunnib. Valides militaristide poole, oleme saanud Inglise kiriku allutamise Henry VIII võimule, Ameerika Ühendriikide religioosse ajaloo, Vene kiriku allutamise tsaarile jne – näiteid võiks väga pikalt jätkata. Tulemuseks on olnud verised revolutsioonid ja sõjad, meeletu võidurelvastumine, looduse reostamine, öko- ja majanduskatastroofid.
Tulles nüüd tagasi evangeeliumide juurde, paneme tähele, et ülempreester Kaifase kamp sai hakkama kahekordse reetmisega – oma Kuninga andmine okupantide kätte hukata oli ühelt poolt usuline ja teiselt poolt rahvuslik reetmine. Siit ka küsimus meile eestlastena, teades ja tunnistades, et Tähtede Looja on läkitanud igale rahvale oma prohvetid ja sõnumitoojad: kuidas oleme meie suhtunud ja suhtume inimestesse, kes on prohvetitena näidanud meile teed katastroofist välja tõelise armastuse ja rahuriigi ehitamiseks iga maa ja rahva juures?
Paraku peame tunnistama oma rumalust ja prohvetite hoiatuste naeruvääristamist ning oma eitamise hukatuslikke tagajärgi. Seepärast on ülim aeg vähemalt kahe meile antud 20. sajandi prohveti – Uku Masingu ja Valter Ranna visioone ja prohvetlust tõsiselt võtta ja meelt parandada. Ainult nii on võimalik suurriikide ja suurfirmade orjusest pääseda.

Vello Salum,
emeriitõpetaja