Suurem kui arvulised näitajad

Piirilinna Narva 121 liikmega koguduses toimuvad jumalateenistused kolmes keeles: eesti, vene ja soome keeles.

Narva oma 66 621 elanikuga on Eestis erilise staatusega, sest 80% elanikest on rahvuselt venelased, eestlasi vaid 4%. Rahvastiku koosseis on väga kirju ja see kirjusus ilmneb ka koguduses. Kõige suurem osakaal koguduses – veidi üle poole liikmetest – on stabiilsel eestikeelsel grupil. Sinna kõrvale mahub aga ka teiste rahvuste esindajaid.
Töökeeleks koguduses on eesti keel, kuigi omavahelistes vestlustes valitakse keel, mida parasjagu lihtsam kasutada on. Kogudus on hea paik, kus keelekümblust harrastada. Mõni venekeelne vanem toob lapsegi eestikeelsesse pühapäevakooli riigikeelt õppima. Pealegi pole veel koguduses venekeelset pühapäevakooli, leeritundidega on aga juba alustatud.
Piir ei ole takistuseks
2000. aasta 1. juulist Narva Aleksandri kogudust teenima hakanud õpetaja Villu Jürjo sõlmis detsembris 2001 sõpruslepingu Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku Puškini soome kogudusega, mida toona teenis õpetaja Vladimir Batuhtin. Sellest sugenes viljakas, üha jätkuv ja arenev koostöö – Batuhtin korraldab koguduses soomekeelseid jumalateenistusi. Tihedalt on Narvaga seotud ka Ingeri kiriku piiskop Aarre Kuukauppi, kes 1968. aastal käis leeris Narva Aleksandri väikeses kirikus.
Augustist 2005 töötab koguduses abiõpetajana Oleg Sevastjanov, kes on esimene venekeelne luterlik vaimulik Eestis pärast 1704. aastat. Vaimulik on lõpetanud Moskvas teatriinstituudi ja Riias teoloogilise seminari; 1993. aastal Ingeri kiriku õpetajaks ordineeritud.
Sevastjanovi töö tulemusena on igal pühapäeval suurkirikus venekeelne jumalateenistus. Venekeelse rühma ehk osakoguduse moodustab 36 inimest, kuid Jürjo sõnul on igal pühapäeval kirikus rohkem inimesi. Ta iseloomustab seda kui kasvavat, noort ja ägedat kogukonda. Möödunud usupuhastuspühal pühitseti kirikuvanemaks Albert Eher, kes abistab koguduse venekeelset gruppi.
Mitu aastat peeti koguduses ka lätikeelseid jumalateenistusi, kuid need on vajaduse puudusel lakanud.
Kadunud kirikud
Kui paljud asjad, sealhulgas suhtumine, on Narvas uus ja võiks öelda, et moodne, siis kõrgkiriklikku liturgiat Narva kogudusest ei leia. «Meil on kõik hästi vana,» ütleb Villu Jürjo.
Ida-Virumaa kirikuist on mitu hävinud: Vaivara, Peeterristi, Meriküla, Narva-Jõesuu, Kallivere (teisel pool piiri), Kiviõli, lisaks veel kolm Narva luterlikku kirikut (Jaani, Mihkli, Peetri). Nii on langenud seda suurem vastutus ja tähelepanu Narva Aleksandri kogudusele.
Jumalateenistustele tuleb inimesi ka teiselt poolt piiri, kes kogudusse ei kuulu. «Luteri kogudus on oluliselt suurem kui tema arvuline osakaal ja paistab linnapildis igati välja. Eriti veel nüüd, kus suurkirikul on taas torn ja hoonet valgustab öine vapustav valgusmäng,» ütleb Jürjo. Liturgilisi värve kasutades püütakse linnarahvale ja teisele poole piiri, kuhu valgusmäng eriti hästi paistab, oma kristlikku sõnumit edastada.
Armulaud kui elu leib 
Seitse aastat on koguduses toimunud soomekeelsed jumalateenistused, kuid kahjuks on tendents languse suunas: iga kuu teisel ja neljandal laupäeval toimuvatele jumalateenistustele väiksesse kirikusse tuleb 10–20 inimest. Eriline on aga teenistustel osalejate suhtumine armulauda: armulauaosadusest ei võta osa vaid kogudusse mittekuulujad.
Vladimir Batuhtin, kes jumalateenistusi korraldab, on pärit Kallivere lähedalt ja rahvuselt ingerlane. Ta on töötanud Riias miilitsana ja Peterburi Jaani kirikus õpetajana. Tihti võtab ta kaasa mõne soome misjonäri ja nii on sageli kohal paar õpetajat, viisaga neil Jürjo sõnul probleemi pole.
Batuhtin on vahendanud kogudusele humanitaarabi ja abistanud venekeelse kirjandusega. Tänutäheks on kogudus tunnustanud teda oma teeneteristiga.
Neli kuud kirikuvanema rollis olnud Juri Arhipov aitab läbi viia soomekeelseid teenistusi, soome keele oskajana juhatab ta kirikus ka ülemerenaabrite ekskursioone. 15. veebruaril valiti koguduse nõukogusse esmakordselt eesti keelt mittevaldavaid inimesi, kes koosolekutel tõlki vajavad. Kogudus on siiski seisukohal, et töökeeleks on eesti keel. Et kogudusel on linna elus oluline koht, kinnitavad ka kohalikust telejaamast iga nädal edastatavad 20minutised venekeelsed luterlikud saated.

Rita Puidet

Muusikatööst koguduses
Narva koguduses tegutseb kaks muusikakollektiivi: noortekoor Alfa & Omega ja duett Klassika, aga peale selle on eesti gümnaasiumi juures lastekoor ja kogu seda muusikategevust vedaval Tuuliki Jürjol on juhendada veel oreliõpilased. Laiahaardelise muusikaelu tarbeks Narvas on Tuuliki Jürjo kirjutanud suisa venekeelse luterliku kantaadi.
Igapäevaelus Narvas rahvuse järele ei pärita, nii on ka muusikat harrastades: kooris laulab tatarlasi, valgevenelasi, eestlasi jt. Eraldi koori moodustavad ingerisoomlased. Keeleprobleem on lauljate jaoks pidev ja keeruline, aga seda heas mõttes, valmistades pigem rõõmsat segadust. Sest lihtsam oleks küsida, mis keeles koor ei laula.
Praegu valmistutakse sõitma laulukonkursile Katalooniasse ja õpitakse hispaaniakeelseid laule. Omavahel suheldes aga valitakse keel, mis parasjagu kõige suupärasem.
Oluliseks märgiks ühislaulmisest on 2001. aastal alguse saanud ja igal aastal jaanuarikuus toimuv rahvaste jõululaulude festival, mis on kujunenud Narvas suureks rõõmupeoks. Sellel osalevad eri kirikute ja rahvusseltside koorid ja ansamblid. Kuulda saab eri keeltes mitmepalgelisi jõululaule, mida esitavad roomakatoliku koguduse lauljad, õigeusu kiriku koor, slaavi kultuuri seltsi koor Svjatogor, ingerisoomlaste seltsi segakoor ja paljud teised lauluhuvilised.
Festival algab ja lõpeb traditsiooniliselt austria helilooja Franz Gruberi 19. sajandi algul kirjutatud jõululauluga «Püha öö». Iga festivalil osaleja esitab armastatud jõululaulu oma emakeeles.