Jaan Lattik – võitleja usuõpetuse eest Eesti koolis

Viljandi maakoguduse pastor Jaan Lattik (1878–1967) oli mitmekülgne mees: Eesti Vabariigi haridusminister aastatel 1925–1927 ja I–V Riigikogu liige, hea jutlustaja ja jutuvestja, kelle sulest ilmus mitu raamatut.
Tema oli see, kes Rahvaerakonna juhina käis 1920ndate algul mööda Eestimaad ja selgitas inimestele usuõpetuse vajalikkust. Nii tõi 1923. aastal läbiviidud rahvahääletus usuõpetuse kooli tagasi.
Asutav Kogu võttis 1919. aastal vastu riigi põhiseaduse, millega lahutati riik kirikust, keelustati ka usuõpetuse tunnid koolis. 19. detsembril 1922 lükkas Riigikogu tagasi rahvaalgatuse korras esitatud algkooliseaduse muutmise eelnõu, mis nõudis usuõpetuse viimist kooli. Kristliku Rahvaerakonna juht Jaan Lattik ei olnud tekkinud olukorraga nõus ja kutsus üles korraldama rahvahääletust. Referendum toimus 17.–19. veebruarini 1923, usuõpetuse poolt oli 78% hääletanuist.
Jaan Lattik on kirjutanud
Ametist, mis kohustab
Mina ei ole oma karjaseametist ja elukutsest mitte iialgi sedaviisi aru saanud, et ma seisan erapooletuna tee ääres, kõnniteel ja vaatan pealt, kuidas porised jalad sõtkuvad puruks kõik, mis neile ette juhtub ja tõkkeks tundub olevat – olgu see kirik, kool, olgu inimeste õnn ja vabadus. Karjane olla ei tähenda mitte seda, et kõike siluda, kõike vabandada ja heaks kiita ning visata unustuse hõlma. Unustus ei ole prügikast, kuhu kõike mustust visatakse.
Karjane ei ela ainult kirikus ja kirikumõisas, ei istu üleval pilveäärel, vahtides sealt alla patusele rahvamassile. Teda tuleb otsida sealt, kus elu keeb, tormab, kus südamed valutavad. Mitte kaasalööjana ja huntidega ulujana, vaid karjasena.
(Minu album, 1960)
Rahvareferendumi eestvedaja
Juba esimese Riigikogu ajal andsid end tunda ka Asutava Kogu poolt vastuvõetud radikaalsete seaduste eitavad küljed. Eriti kool kippus ülilaia programmi ja suure iseseisvuse tõttu käima oma rada. Koolijuhatajate ja kooliõpetajate hulgas oli rohkesti mehi ja ka naisi, kes olid meelestatud ja häälestatud väga punaselt. Nemad kasutasid juhust, et laste hingest ja mõttemaailmast maha kiskuda kõike seda, mis eesti kodu oli sinna kasvama pannud. Usuõpetuse puudus hakkas kandma kibuvitsu ja ohakaid.
/—/
Ma ei ole elus poliitiliste küsimuste arutusel andnud tõotusi rohkem kui üks kord, siis, kui Asutav Kogu heitis usuõpetuse koolist välja. Siis said mu mõtted ja süda sellega hakkama, et ma ütlesin: «Kõik selle heaks, et toome ta kooli tagasi.» Mulle naerdi näkku, et mis läinud, see läinud. Ma panin ka kõik kaalule. Kolm kuud rändasin mööda maad ja linnu ringi ja pidasin kõnesid. Rääkisid ka teised kristliku rahvaerakonna liikmed. Kogu meie rühm oli pidevalt tules.
(Teekond läbi öö I)
Ei võidelda mitte maiste varanduste pärast, vaid võitlus on käimas meie laste südamete ümber. Kas harida ainult nende pead, anda lastele teadmisi ja maa pealt korjatud tarkuseteri ja saata neid elusse külma, väiklase, kasvatamata südamega või harida ka südant, sinna kasvama panna usu, lootuse ja truuduse mõisted – see on küsimus, mida nüüd on vaja otsustada.
3 aastat on meie rahva kool olnud ilma usulise hariduseta. Metsiku vabaduse nimel, mis kõike lubab ja kohustusi ei armasta, visati usuõpetus koolist välja ja suur hulk lastevanemaid jäid oma lastega koolimaja ukse taha. Nende üle naerdi, igaüks võis neid miitingutel sõimata ja irvitada võis iga mees kristliku ilmavaate ja kasvatuse üle, sest see pidi kõik vana olema, kuna uut võis loota ainult vene naabrilt ja idamaalt.
Kui mujal teaduse- ja riigimehed ususügavuste ees oma põlvi paenutasid, kui Inglise ilmariigi ministrid Jumalale au käskisid anda, siis kuulati meil seda kui lõbusat juttu ja lubati meile kasvatada inimesi ilma usulise hariduseta. Meie tunneme nüüd seda kasvatust, tunneme ka oma kooli, teame, kui eluta ja külm seal on vahel olnud, kui laste kasvatajad ainult poolvargsi julgesid õpetada, et truuks jääda surmani – see on elu mõte. Vahekord kodu ja kooli vahel oli halb, ei olnud silda ega ühist keelemurret, mida oleks mõistetud kodus ja koolis.
Lapsevanemad seisavad kui kerjused kooliuste taga ja nuruvad, et kas ei lubata neil oma raha eest pärast tunde kooliruumides lastele usuõpetust õpetada lasta. Haridusminister saadab omalt poolt eeskirju, kas tohib pidada hommikupalvet, kas tohivad lapsed põlema süüdata jõulupuud. Ei unusta vist küll ükski eestlane ära selle ministri aega, kelle käsul palved ja selle tagajärjel ka süüta jõulukuusedki koolimajadest õue lendasid. Lapsevanemad kutsuvad veel praegu tagantjärele seda aega kooli keskajaks.
Äärmus on ikka ühesugune, kas teda aetakse taga usu nimel ehk mingisuguse muu asja nimel, mida märatseja ise vast teaduseks nimetab. Ehk jätkub sellest koolist «ilma usuõpetuseta» nii kui meie kooliteadus meie kooli nimetab. Äärmise surve all ei võrsu ükski kool, ei saa ta kunagi elujõuliseks, kui seal sallimatus valitseb. Koduseks peab ta kõigile saama, koduks ka nendele lastele, kes ristiusu igavesi väärtusi hindavad ja neid oma lastele kaasavaraks anda tahavad.
(Päewaleht nr 11, 13.01.1923)

Väljavõtted on kogunud Karula koguduse diakon
Enno Tanilas