Priit Murusalu: mul on alati olnud huvi kirikus filmida

Eesti Televisiooni operaator Priit Murusalu (58) on seda tööd teinud kogu elu. Kolmkümmend viis aastat kaamera taga on päris pikk aeg, kuhu mahub igat laadi saateid ja ülesvõtteid ning tehnikagi on suure muutuse läbi teinud. Sellest ajast, kui uudistesaated filmikaamerad videotehnika vastu välja vahetasid, on Priit olnud üks «Aktuaalse kaamera» esioperaatoreid.
Kui tänavu võime tagasi vaadata kahekümneaastasele jõulujumalateenistuste teleülekannete ajaloole, siis Priit on üks neist, kes selle tee kaasa teinud ja paljude teiste kiriklike sündmuste vahendaja olnud. Näiteks meenutab ta üheksakümnendate algul Tallinna Kaarli kiriku käärkambris üles võetud intervjuud tollase E.E.L.K. peapiiskopi Konrad Veemiga, kelle jumalateenistusel Uppsalas oli ta mõned aastad varem ka osalenud.
«Veem oli Välis-Eesti kiriku pea ja tema sattumine tol ajal Eestisse oli ikkagi suursündmus,» lausub Murusalu. Kirikujuhte filminud mehena tunnustab ta kõigi sõnaseadmisoskust ja lisab: «Need, kes on ühiskonnas kõrgel kohal, intelligentsed inimesed, ei ole üldiselt kapriissed esinejad. Nendega on kerge suhelda, kui palud astuda sammu ühele või teisele poole, siis ollakse kohe nõus. Selline esineja mõistab, et operaator teeb oma tööd ja tahab seda hästi teha, ning ta tuleb sulle selles vastu.»
Pildiliselt palju muutunud
Jumalateenistuste ülekannete operaatoriks sattus Priit tänu ETV legendaarsele režissöörile Elmo Löövele, kellega koos muusikasaateid tehti. «Elmo võttis mind kaasa ja mul endal oli huvi ka,» selgitab Priit. Ülekandeid on tehtud paljudest kirikutest. «Pildiliselt on aastate jooksul palju muutunud. Seoses tehnika arenguga ei ole enam vaja nii palju valgust ülekande õnnestumiseks.
Minu meelest on sellega kirik kaotanud oma salapära ja pühalikkust. Valguse ja varju suhe on muutunud väiksemaks. Näiteks Tallinna Toomkirikusse panime 35 kilovatti valgust ja sellest jäi veel väheks, mis tähendas, et välja valgustatud said teatud vajalikud kohad ja ülejäänu oli hämaras, oli valguse ja varju mäng. Tänapäeva tehnika on palju tundlikum ega nõua enam suurt valgusparki, mis tähendab aga, et ka pimedat kohta jääb vähemaks.
Teine asi on, et kogu maailmas minnakse üha rohkem liikuva pildi peale, mida mina kirikus näha ei tahaks. Tulemus on küll dünaamiline, kuid see ei tohiks olla eesmärgiks omaette. Kirik on suur, püha ja stoiline, siin ei ole vaja kaameraga palju liikuda,» on suurte kogemustega telemees kindel.
Igaüks ei saa ka kirikusse filmima minna, on Priit veendunud, mingi eelteadmine, kuhu sa lähed, on vajalik kindlasti. «Režissöör Elmo Löövele oli liturgia punktuaalselt selge ja kaamerameestele selgitati ka enne, mida keegi võtab. Uudisteoperaatorina oled aga kirikus üksi ja siis aitab juba elukogemus.
Kuid eks iga hästikasvatatud inimene peaks niigi teadma, kuidas kirikus käituda, ole nii, et sa kellelegi tüli ei tee ja sind aktsepteeritakse. Kahjuks olen kohanud ka kaameramehi, kes kirikulisi ainult statistideks peavad. Eks see on sisetunde asi, kas sa kolistad vaikusehetkel või jooksed, kaamera õlal, palve ajal ringi.»
Mõistev koostöö
Teine asi on muul ajal kirikus filmimine. Priit meenutab koos Elmo Löövega 1993. aastal tehtud muusikafilmi «Peeter Südale orelit otsimas», kus Ines Maidre mängu kuues-seitsmes kirikus salvestati. «See oli väga huvitav töö, kus ühendatud muusika ja kirik, ning andis suure kogemuse kirikus filmimisel.»
Suurte teleülekannete ajal on kaamerakohad kirikus juba varakult kokku lepitud ja kirikuinimestega läbi arutatud. Koostöö on Priidu hinnangul alati olnud hea ja mõistev. Ka uudisloo puhul on oluline varem uurida, kus mingi asi toimub ja kuhu kaameraga võiks minna.
Kirikul ja kirikul on teleinimese professionaalse silma läbi vahe, igalt poolt head pilti ei saa. «Vanal ajal, kui pühakodasid ehitati, ei teatud ju veel, et sealt teleülekandeid tegema hakatakse,» naljatab Priit. «Ideaalne on Tallinna Kaarli kirik – suur, avar, ei sambaid ega madalaid lühtreid, hea valgust paigutada.» Ent ülekandeid tehakse nii väikestest kui suurtest kirikutest, rõdudega ja ilma, hästi nähtavate ja kaugel olevate altaritega pühakodadest. Pildi kvaliteet sõltub juba telemeeskonna professionaalsusest.
Tänu oma ametile on Priit käinud maailma erinevate religioonide pühapaikades, külastanud ka püha maad. «Inimene hakkab seal teistmoodi mõtlema. Igapäevamured jäävad seljataha ja sa tunnetad väga tugvalt, et kuskil on keegi, kes meie elu juhib.» Eestis külastab ta tihemini kolme pühakoda: Tallinna Kaarlit, Kuusalu ja Võru kirikut.
Priit on olnud palju aastaid ajalehe Eesti Kirik tellija. Teda huvitavad ajaloolised artiklid nii vaimulikest kui kirikutest. «Mulle pakuvad huvi pühakodade ajalugu ja inimeste elulood. Mõnikord loen jutlusi ka. Minu meelest on lehes kõike parasjagu.»
Lõpetuseks räägib staažikas operaator loo taastamisel olnud Paldiski kirikust, kus voolu veel polnud, kuid jumalateenistust juba peeti. Sündmuse tähtsust rõhutas ka «Aktuaalse kaamera» võttemeeskonna kohalolek. Uudislõik sai filmitud, kuid tegijad ei pakkinud veel asju kokku, sest vahepeal oli pimedaks läinud ja operaator Murusalu läks õpetaja Juta Siirakule appi, et ta saaks kaamera akulambi valgel pühakirja lugeda.

Tiiu Pikkur

Eesti Televisiooni
jõululaupäeva jumalateenistuse ülekanne Halliste kirikust on 24. detsembril kell 17; esimese jõulupüha jumalateenistuse ülekanne 25. detsembril kell 14 Eesti Metodisti Kiriku Tallinna kogudusest.
Vikerraadio
jõululaupäeva jumalateenistus kantakse üle Tallinna Piiskoplikust Toomkirikust  24. detsembril kell 17; esimese jõulupüha jumalateenistus 25. detsembril kell 10 Viimsi vabakogudusest.

Tänavu möödub 20 aastat esimese jõulujumalateenistuse ülekandest Eesti Televisioonis. 1988. aasta jõululaupäev oli eriline sadade tuhandete eestlaste elus, sest esimest korda kuulutati teleekraanil jõuluevangeeliumi eesti keeles. Püha jõuluõhtu jumalateenistus kanti üle Tallinna Piiskoplikust Toomkirikust. Ülekande režissöör oli Elmo Lööve, toimetaja Ela Tomson.
Sellest ajast alates on jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal alati ETV ekraanil jumalateenistus, et tuua jumalasõna kodudesse, haiglatesse, hoolekande- ja kinnipidamisasutustesse.