Minu mälestused pastoraadi köögist saab
jaotada nelja olulisse ajajärku: lapsepõlvekodu Kuusalu vanas
mitmesaja-aastases pastoraadis, noorpõlvekodu Kuusalu koguduse leerimajast
ehitatud uues pastoraadis, poissmehekodu Saaremaal Püha koguduse õpetajamajas
ja abielumehe kodu algul Saaremaal ning nüüd juba varsti 15 aastat Viljandi
Pauluse koguduse pastoraadis.

Kogu elu olen elanud ikka kiriklas ning
neis majades on köök alati omamoodi elu keskmeks kujunenud. Sinna jõuavad alati
kõige värskemad uudised, sealt käib läbi suur hulk rahvast – nii oma pere kui
ka külalised – ja seal aetakse sageli hiliste öötundideni mõnusat juttu.

Pastoraadi köögis on paljud lihtsad kombed
lubatud. Keegi ei pane pahaks, kui pastorihärra koos mõne hea tuttavaga kesköö
ajal asub revideerima külmkappi ning hommikusöögist alles jäänud puder otse
potist leiab tee hiliste maiustajate kõhtu. Külma keedukartuli võib võtta
lihtsalt sõrmede vahele, moosipurgist napsata lusikatäis magusat ning õngitseda
kahvliga purgis ujuvat viimast hapukurki. Väljaspool kööki on taolised mõnud
paraku keelatud.

Jõuluõhtul istume perega sama ümmarguse
laua taga, mis koos Salumäede perega on läbi rännanud juba kuus kodu. Viis
nendest on olnud pastoraadid. Seega on lauas nii nähtav kui nähtamatu laudkond
mõnusasti rooga võtmas ning taoline õhkkond loob head eeldused millegi erilise
maitsmiseks.

Iga jõulureede õhtul küsis ema
traditsioonilise küsimuse: «Mida sa homme hommikusöögiks tahad?» Mina andsin
traditsioonilise vastuse: «Riisiputru rosinatega.»  Olin isalt, kes alati ainult Soome raadiot
kuulas ja palju soomekeelset kirjandust luges, järgi uurinud, et Soomes on
armastatuimaks laste jõulutoiduks riisipuder rosinatega. Eks siis minagi
tahtsin seda vaba maailma mekki tunda saada.

Vajalikud ained (5liikmelisele perele): 2
teeklaasitäit riisi, 1 l vett, 1 l piima, 1 teeklaasitäis rosinaid, (võid),
maitse järgi suhkrut ja soola.

Paksupõhjalises potis soolaga maitsestatud
vesi keema lasta, seejärel lisada riis ja keeta ~15 minutit. Seejärel lisada
kuum piim, suhkur ja pestud rosinad, soovi korral võid. Kergelt läbi segada ja
hautada (segamata!) madalal kuumusel, kuni puder on soovikohaselt pehme. Kui
vedelikku kipub väheks jääma, võib lisada kuuma vett. Lauale andes puistatakse
peale suhkrut ja kaneeli.

Kuna Kuusalu pastoraat oli nõukogude võimu
ajal vist küll ainus ja viimane kirikumõis, mille juurde kuuluvad õunaaiad ja
majapidamismaad koos kirikupargiga jäid üsna tervikuna pastoripere valdusesse,
kujunes hädavajalikuks ka väikese talumajanduse alalhoidmine.

Selle koosluse moodustasid kartulipõld,
juurviljaaed, kaks õunaaeda, kuni kümme lammast, kits, jänesed, paar mesipuud
ja kanakari. Talvine toidulaud pastoriperes moodustus kartulitest,
köögiviljadest ja seene-hakklihakastmest. Minust 11 aastat vanem vend Tiit on
kord ka söögilauas protestinud: «Ega ma mingi mükofaag ole!»

Praktiliselt kasutati toidulaual oma aias
ja põllul kasvanut. Mahlad, moosid, vekitud õunad, kartulid, suured purgitäied
seeni ja köögiviljad täitsid sügiseks vana pastoraadi võlvkeldrit, kus
hapukapsatünn levitas meeldivalt hapukat luhvti ning vana petrooleumilambi
suitsev valgus joonistas seinale lae all rippuvate sibula- ja küüslauguvõrkude
tontlikke varje.

Igal oinal on oma mihklipäev ning see
kehtis ka meie lambakarja kohta. Sügisel veristati paar lammast ning neist
jätkus toidulisa kogu talveks.

Üks armastatud jõulujook on pastoraatides
ikka olnud mõdu. Meie peres kutsuti seda meekaljaks. Selle retsepti pärandas
minu emale omaaegse Kuusalu kiriku kellamehe abikaasa. Tema omakorda aga olevat
selle leeris käies pastor Kentmanni köögitüdrukult õppinud. Seda joomaaega
sünnib kasinasti pruukida ka kurgupunetuse ja köha leevendamiseks. Sobib ka
autojuhtidel kasutada, sest purju ei tee.

Meekali valmistatakse järgmiselt:

2,5 liitrit leiget vett valatakse
kolmeliitrilisse purki, kuhu lisatakse vähehaaval niipalju mett, et vesi
mõnusalt magus saab. Selleks kulub 300–500 g mett (sõltuvalt valmistaja
maitsest). Veerand pulka pärmi lahustatakse leiges vees ning segatakse
meevette. Seejärel asetatakse purgile katteks kummikinnas, millesse on nõelaga
1 auk tehtud.

Purgitäis paigutatakse toatemperatuuril
käärima kusagile nähtavale kohale umbes kolmeks päevaks. Kui märjuke kenasti
peenikesi mulle ajab, on natuke hallikat tooni omandanud ning kummikinnas on
kõik sõrmed sirgu ajanud, tasub juba mekkida. Õige mõdu kihiseb kergelt ning on
omandanud iseloomuliku hapuka maitse.

Õnnistatud jõuluaega soovides

Mart Salumäe