Jagatud leivakäär

Möödunud nädalal küsis üks töötajaid koondama asunud murelik ettevõtja, kas EELK on riiki ees ootavaks majanduslanguseks valmis. Kui palusin tal täpsustada, mida ta valmisoleku all silmas peab, jätkas ta küsimustega: kas olete valmis tegelema kohe töötuks jäävate inimestega? Kas ettevalmistused supiköökide avamiseks on tehtud ning nõustajate-hingehoidjate võrgustik ette valmistatud? Kas kirikute uksed on avatud, kui inimesed soovivad tulla oma muredega Jumala juurde? Kas jumalateenistustel palvetatakse koondatute, töötute, kodust väljatõstetute pärast?
Vastasin talle, et meie tegeleme praegu hoopis põletavama küsimusega: käesoleval nädalal tuleb kokku kirikukogu, kus ilmselt seisab ees tuline vaidlus rahajagamise üle. Selgitasin heale sõbrale, et majandustõus on toonud viimastel aastatel kogudustele ootamatu liikmeannetuste kasvu ja nüüd on raske leida kirikus üksmeelt, kuidas ja kas üldse seda raha omavahel jagada. Sõbrast ettevõtja ei lisanud enam ühtegi küsimust ega ka kommentaari. Võisin neid välja lugeda tema imestunud-küsivast näoilmest. Jätkasime vestlust muudel teemadel.
Sõbra küsimused viisid mu mõtted aastatetaguse vestluse juurde soomlasest estofiili Aarno Lahtineniga, kes töötas siis veel viimast aastat konsistooriumi kantseleis diakoonia arengukava koostamise juures. Käisime tihti koos lõunal. Enamasti arutasime lõunasöögi ajal erinevaid kirikuelu puudutavaid küsimusi ja vahetasime arvamusi, kuidas peaks meie arvates kirikus asju õigesti tegema. Aarno ütles ükskord, et Eesti luteri kirikule on omane käituda reaktiivselt, see tähendab, et me ei tegele ennetamise ja planeerimisega, vaid reageerime, kui mõni probleem või olukord on juba käes ja nõuab tegutsemist. Nõnda toimides on aga oht jäädagi «tulekahjusid kustutama». Ennetamine, planeerimine ja eesmärkide seadmine jäävad ajapuudusel tagaplaanile.
Nõnda on kirik aga haavatav, isegi manipuleeritav, ja teda ohustab killustumine. Konsistoorium, praostkonnad, kogudused, kiriklikud asutused hakkavad tegutsema vastavalt olukorrale ning valdavalt enda huvidest lähtuvalt. Tihti nähakse teises koguduses, allasutuses, konsistooriumis või vaimulikuski konkurenti, kes pretendeerib samadele ressurssidele. Järgneb kahtlustamine, usaldamatus, süüdistamine. Valitsevaks saab vastandav mentaliteet: meie-nemad ehk kogudus-praostkond, kogudus-konsistoorium, praostkond-konsistoorium, kiriklik asutus – konsistoorium jne. Aarno Lahtinenil oli juba tookord õigus. Paraku pean praegu tunnistama, et hoolimata EELK ühise visiooni ja missiooni sõnastamisest arengukavas toimib kõik inertsist või paljude osapoolte tahtmatusest ikka edasi stiilis ise tean, mis teen või mis minu käes, see minu oma.
Nii oleks võinudki ma oma ärimehest sõbrale vastata: las kogudused loovad supikööke; hoiavad kirikuuksed lahti ja küünlad põlemas; tegelevad töötutega – neil on ju olemas kõik, mis selleks vaja (koolitatud vaimulik, annetuste kasvust paisunud eelarve, vajalikud ruumid, jne). Pealegi saavad kogudused olla oma otsustes operatiivsemad kui konsistoorium või allasutused, mille eelarve sõltub vaid kahel korral aastas koguneva kirikukogu otsustest. Kusjuures otsustajad on nende samade koguduste esindajad.
Seda vastust ma siiski väljaöeldud sõnadeks ei vorminud, sest hoolimata sellest, et minu mõttekatkes on omajagu tõtt, ei ole ma selle üle uhke. Ma olen kurb, et meie-nemad mõtteviis on lõhkumas ühtsust kogudustest kirikuvalitsuseni välja. EELK arengukava preambulis tsiteeritakse Augsburgi usutunnistust: «Samuti õpetatakse, et kogu aeg peab olemas olema ja püsima jääma üks püha kristlik kirik, mis on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse» (CA VII).
Sedasama usku tunnistame ka teistes usutunnistustes, kuid kas me ka elame seda usku? See küsimus on eelkõige suunatud kõigile meile, kes me kirikus oleme otsustajate ringis – koguduste vaimulikud ja ilmikjuhid, praostid, allasutuste juhid, konsistooriumi ja kirikukogu liikmed. Kas meie otsused toetavad ühtsust või rõhutavad erisusi? Kas teeme üldse otsuseid, mida kirik oma ühtsuseks vajab, või ainult räägime, et keegi peaks neid tegema? Kuidas väljendub solidaarsus, üksteise teenimine, venna- ja ligimesearmastus? Lõpuks taandub see kõik lihtsale küsimusele: kas supiköögi järjekorras seistes oleme valmis jagama omavahel leivakääru?

Urmas Viilma,
kantsler