Usupuhastuspüha

31. oktoobri 1517 haamrilöök toomkiriku uksel ja paber 95 teesiga tegi ajalugu. See paneb mõtlema sellele erilisele, mida luterlik reformatsioon on kaasa toonud.

Elu on muutlik. Kirikut võib näha ladusas järjepidevuses Jeesuse ja viimsepäeva vahel, kirikut võib näha ka ebajärjepidevuses, erinevatel aegadel erinevana. Reformatsioonikirikute olemasolu paneb küsima, kas kirik jäi endiseks, Jumala rajatud kirikuks ka sellistes murrangutes nagu reformatsioon.
Alguse sai reformatsioon suhteliselt rahulikust sündmusest. Martin Luther valmistas ette disputatsiooni. «Kodused ülesanded» pani ta kiriku uksele, teesidena kõigile lugeda. Eriline oli selles asjaolu, et disputatsioonist teatas ta ka oma vaimulikele ülemustele. Lugejad võisid nõustuda või vastu vaielda.
Professor Luther kirjutas tookord, et kirik ei tohi raha eest pattusid andeks anda. Keskaja katoolne kirik talus ka diskussioone. Kuid Lutheri diskussioon puudutas kiriku jaoks liigolulist teemat, patukustutuskirjadega kauplemist kirikus.
Siinkohal võttis tollane kirik seisukoha, et Luther on läinud üle lubatud piiride, temalt nõuti meele muutmist. Seepeale algas reformatsioon. 

Keskaja kirik kadus ja midagi täiesti uut sündis. Kuid see uus looming, reformatsiooni kirik, luterlik kirik, ei olnud täiesti uus, vaid katsetus leida üles vana, ning seda katsetust on kandnud Jumal.
Luterlus ei ole ei katoliku kirikust ega mingist muust kirikust välja kasvanud haru, kõige pigemini vana kiriku uus võrse. Luterluses kujunes täiesti oma kirikunägemus, erinev katoliiklusest. Nimelt ei ole kirik mitte organisatsioon, mille tegevust võib alustada, lõpetada, reguleerida, mida võib harudeks ja osadeks jagada. Kirik on Jumala sõna looming. Jumal ise loob kirikut.

Mis teeb siis kirikust kiriku? Kiriku tunnuste loetelusid on mitmeid, muude hulgas mainitakse ikka järgmisi: Jumala sõna, armulaud, palve, armastus, ristikandmine. Me näeme, et need on vaimulikud, mitte organisatsioonilised mõisted. Niisiis ei ole kirik sõltuvuses ei Rooma paavsti järjepidevusest ega teatud kindlast kirikukorrast.
M. Luther põletas kord koos üliõpilastega kirikuseaduseraamatu. Barbaarne tegu, kuid piibellik prohveti sümboltegu: kirikust ei tee kirikut mitte kindel seaduskord, vaid Jumala sõna.
Kust võttis Luther selle julguse näha nähtava kiriku tunnuste (ametihierarhia, kloostrikorrad, paavst, palverännakud, kõrgliturgia) langemist ja olla uue alguse juures? Kandev jõud oli Piibel. Luther oli Vana Testamendi teadlane. Ta luges Jumala sõna, ja see sõna kandis. See lahutas tõe ja vale. Selle alusel tunnetas ta, mis on vajalik teha.

Iga ajastu loeb Piiblisse sisse oma ajastuomase sõnumi. Teisiti ei saa see ollagi, sest inimene loeb teksti oma hariduse taustal ja oma ootustega, kui just Jumal ei ärata teda lugema uuel viisil.
Näiteks loeti kloostris Piiblist «Jumala õigus», ja mõisteti, et mina pean pingutama, olemaks nii õige, et Jumal mind armastada võiks. Lutheri äratas Jumal lugema teisiti. «Jumala õigus» tuleb taevast alla, patuse juurde, patust õigeks tegema, Jumala enese armastusest.
Lutheri viis lugeda Piiblit ei olnud päriselt tema ajast. Lutheri aeg nägi Piibli ütlustes täiendusi roomalikule-germaanlaslikule vagaduseluraamistusele. Lutheri aeg nägi Piiblis Aristotelese olemisõpetust ja Origenese nelja piiblitõlgendusmeetodit.
Luther aga, erinedes keskajast, kasutas ka keeleteadust. Tagasiminek ladina keelelt heebrea ja kreeka keelele tõi talle tänapäevalgi tuntud tõdemuse – eri ajastud mõtlevad erinevalt. Uus mõtlemine laskis tal leida üles vanaiisrael­liku nägemuse, vanema kui antiik- või keskaja filosoofia.
Piibel jutustab Jumala ajalugu oma rahvaga. Enam polnud oluline mitte seisev tõde, vaid sündiv tõde. Patusest saab õige, sest Jumal tahab nii.
Siit samm edasi oli emakeelne, Piiblil põhinev jumalateenistus ja usuelu, astumine uusaega. Kas kirik jäi reformatsiooni murrangutes endiseks? Konfessioonijaotus (katoliiklus, luterlus, reformeeritud kirik) ei jäänud endiseks. Jumala kirik aga on ikka Jumala kirik. Kiriku väline vorm ei jäänud endiseks. Luterlus ammutab sügavamalt kui keskaja kirik.

Vallo Ehasalu,
teoloog