Akadeemia ja usk

Nädalapäevad tagasi pidas president Toomas Hendrik Ilves Eesti Vabariigi Teaduste Akadeemia 70. aastapäeva puhul kõne. Mulle üllatuslikult olid kõnes suhteliselt olulisel kohal maailmavaatelised küsimused, eelkõige teadmise ja ebausu proportsioon ühiskonnas. «Aga kes võidab maailmavaadete sõja, kui iga teadlaste öö kohta tuleb Eesti telekanalites vähemalt 50 ebausuööd?» küsis president. Kõnes oli juttu ka eestlastest kui Euroopa Liidu kõige ebausklikumast rahvast ja teadlasi kutsuti üles vastukaaluks ebausule oma saavutusi populariseerima.
Ka ristiusul on ebausuga pikaajalised kogemused. Õieti on see saatnud kristlust selle algusest peale. Vahel on ebausu ilminguid vaadatud heatahtliku muigega, vahel on neid nähtusi põhjendamatult karmilt koheldud.
Samas kasutab kristlus igapäevase elu seletamiseks kindlalt teadmisi. 18. sajandi Inglismaa esipoeet Alexander Pope on kirjutanud meeldejäävad luuleread:

Loodust ja loodusseadusi katsid
pimeduse väed.
Siis Jumal ütles: Saagu Newton! Ja
koitis päev.

Sügavalt religioosne loodusteadlane Isaac Newton (1642–1727) ongi teadmisi ja usku ühendava maailmavaate särav näide. Küllap võib sarnast täheldada ka tänapäeva Eestis, kohati tundub, et teoloog Toomas Paul mõtestab loodusteaduslikke saavutusi ühiskonna jaoks meedias tunduvalt enam lahti kui enamik teadlasi või teadusajakirjanikke. Mulle tundub, et eelkõige on just uskumusi teadmiste abil mõtestav maailmavaade parim relv maailma lihtsustava ja sageli teadmisi väänava ebausu vastu.
Teisalt kardan, et pelgalt teadussaavutuste populariseerimine, kui silme ees on ka teatav ebausuvasta­sus, võib kergesti kalduda metodoloogilise materialismi automaatseks käsitlemiseks filosoofilise materialismina. Seda on minevikus juhtunud sageli ning niisuguse protsessi tulemusena pööratakse uskumine lihtsalt ümber.
Tänapäeval humoristlikuna kõlava näite leidsin omaaegsest ateismiraamatust: «Tööline Kirjanov jutustab, kuidas Melstroi tehases kaks õde-pioneeri ja kommunistlikku noort kasvatasid ümber oma ema, lugesid talle ette raamatuid, seletasid ja tõestasid faktide najal usu pettust. Ja tulemus? Praegu on see ema veendunud, et pole olemas mingisugust jumalat, ta on ise maha võtnud ikoonid ja üles seadnud juhtide näopildid.» 
Olen vahel mõelnud, et väga oluliseks teadmistepõhise Eesti vabariigi propagandaks oleks ka fakt, kui teaduste akadeemia liikmeks valitaks esimene teoloog. Selline teadmiste ja religiooni süntees võiks olla ebausu ilmingutele olulise vastukaalu moodustumise algus.

Toomas Jürgenstein