Misjon luterlikus kirikus

Minu kodukirik, Soome luterlik kirik kaotab tasapisi oma liikmeid. Aga kiriku roll ühiskonnas on ikka veel oluline. Aastal 2007 maksis luterliku kiriku liikmemaksu 81,7 protsenti elanikkonnast.
Sarnane olukord valitseb paljudes teisteski Lääne-Euroopa kirikutes. Samas on siin ja seal olemas kogudusi, mis kasvavad; ka Eestis. Me peaksime siin Maarjamaal rohkem tähelepanu pöörama küsimustele, miks teatud kogudused laienevad, samal ajal kui paljud teised on kahanemas. Tihti on need küsimused valusad nagu ka vastused neile. Misjonikeskuse töötajatel on soov seda teada saada eelkõige seepärast, et mitmesugused misjoniprojektid ja kuulutusüritused on aja ning raha raiskamine, kui inimesed ei leia pärast seda teed kogudusse või kui nad ei taha mingil põhjusel kogudusse jääda.
Üks kasvav kogudus on Stockholmis. Santa Klara koguduse õpetaja Carl-Erik Sahlberg sai piiskopilt ülesande uurida, miks osa kogudusi on jätkuvalt kasvavad, teised aga mitte. Oma uurimuses mainib ta kasvava koguduse üheksat tundemärki:
* jumalateenistus on avatud kõigile inimrühmadele, kõik tunnevad ennast oodatuna;
* kogudus teeb liikmete kaudu aktiivselt diakooniatööd;
* koguduse liikmed armastavad üksteist;
* kirik keskendub kuulutuses Jeesusele, mitte näiteks poliitikale või filosoofiale;
* kristlased elavad kõlbelist elu;
* nad on valmis nägema vaeva ja kannatama oma usu ja teenimise pärast;
* kogudus ja kristlased palvetavad aktiivselt;
* inimesed on toimekad: kogudus kasvab eelkõige oma liikmete tegutsemise kaudu;
* kogudus otsib Püha Vaimu väge. Jumala tööd ei saa teha inimlike jõududega.
Kohalik kogudus on misjonitöö tähtsaim kanal igal pool. Kui kogudusel läheb halvasti, läheb ka misjonil halvasti, ja kui misjoni käsi ei käi hästi, ei suju kogudusegi tegemised. Koguduse kasvamist mõjutavad nii sotsioloogilised kui teoloogilised küsimused. Kas koguduse asukoht võimaldab kasvamist? Kas inimesed kogevad meie kogudustes tähelepanu ja armastust? Kas nad on uhked oma koguduse üle või häbenevad seda? Kas tuleks loobuda mõnest töömeetodist ja võtta kasutusele teisi?
Teoloogilised küsimused on aga olulisemad. Sageli on täheldatud, et konservatiivsemad kogudused kasvavad ja liberaalsemad kahanevad. Aga ka selles on erandeid.
Luterliku teoloogia, sealhulgas misjoniteoloogia üks olulisemaid raamatuid on «Augsburgi usutunnistus» (1529, Confessio Augustana). Selle esimesed neli peatükki on andnud meile põhimõtte, mille valguses peaks kogudus vaatama igat inimest. Esimene peatükk kõneleb Jumalast, kes on kõikide asjade looja ning alalhoidja. Teine räägib patust. Kõik inimesed sünnivad maailma patustena. «Seega mõistetakse hukka ja Jumala igavese viha kätte kõik, kes ei sünni uuesti ristimise ja Püha Vaimu läbi.» Kolmandas peatükis on juttu Jeesusest, kes lepitas meid Jumalaga, ning neljas kõneleb õigeksmõistmisest. Inimesed saavad patud andeks ainult usu läbi Jeesusesse Kristusesse.
Need on meie luterliku kiriku misjonitöö teoloogilised alused. Iga inimene, ka meie sugulased, naabrid, tuttavad, on ilma usuta Jeesusesse teel hukatusse. Kui see visioon kirikust kaob, ei kuuluta kirik enam Jeesust maailma päästjana. Meil on kirikus kõigile pakkuda andeksandmist ja teed Jumala juurde. Seda kuulutatakse igaühele, kes tahab seda vastu võtta. Jumalal jätkub andeksandmist igaühele.
Kogudus koosneb just nendest andekssaanud patustest. Kogudust on võrreldud haiglaga, aga kui sõjavägi on ainult haiglate võrgustik, siis on sõda kaotatud. Misjon nõuab iga koguduse ja kristlase aktiivset tegutsemist. Tegutsema peaks esmalt selle nimel, et kogudused oleksid kohaks, kus saab kohtuda mitte ainult Jumala, vaid ka teiste inimestega. Inimestel peaks olema tunne, et kogudus on nende teine kodu, kus üksteist armastatakse. Ja see peab olema koht, kuhu tahetakse ka teisi tuua. Teiseks tegevussuunaks peaks olema see, et kogudused oleksid kohaks, kus inimesi varustatakse ja julgustatakse hea seisma, et neil oleks nii ihulikult kui vaimselt olemas kõik eluks vajalik.
Mul on hea meel, et meil Eestis on olemas kristlaste ja koguduste võrgustik. Õnnistagu Jumal meie kogudusi, et nad oleksid Jumala õnnistuste vahendajaks oma piirkonnas. Eriti tahan soovida jõudu ja õnnistust meie koguduste töötegijatele, kes teenivad Jumalat paljudele raskustele vaatamata. Kogudusetöö Eestis on palju raskem kui minu kodumaal Soomes. Aga kui Jumal annab raske ülesande, annab ta ka väge selle täitmiseks.
Head «tavalised» koguduseliikmed! Teie olete tõelised Jumala saadikut argipäevaelus. Meie kiriku tulevik ja koguduste heaolu ning kasvamine on suures osas teie käes. Olge siis julged kristlased, kes mitte ainult ei lähe taevasse, vaid viivad sinna ka võimalikult palju teisi inimesi.
Õnnistatud misjonipüha!

Mika Tuovinen,
misjonikeskuse juhataja