Jumal on ustav

Jõulud on päris käes. Aga kui palju
usaldamatuid on meie ümber, kes tahaksid ka tunda jõulutunnet, aga kahtlevad.
Miks nad ei usalda oma silmi ja sisetunnet? Aga seal ütleb üks inimene: mul
pole mitte mingisugust jõulutunnet. Olen üllatunud, ma arvasin, et ehk on tema
jaoks jõulud mingi komme minevikust. Jõulutunnet otsides antakse märku jõulude
erilisest tähendusest.

Kuid Jumal on ustav, nii et meie kõne
teie vastu ei ole «jah» ja «ei» ühtlasi. Sest Jumala Poeg Jeesus Kristus, keda
meie, mina, Silvaanus ja Timoteos, oleme teile kuulutanud, ei olnud mitte «jah»
ja «ei», vaid temas sai tõeks «jah». Sest Jumala tõotused puha on tema sees
«jah» ja sellepärast ka tema läbi «aamen» Jumala auks meie läbi. Aga kes meid
ühes teiega kinnitab Kristusesse ja kes meid on võidnud, see on Jumal, kes meid
ka on kinnitanud pitseriga ja on annud Vaimu pandi meie südamesse.

2Kr 1:18–22

 

Jõulud on päris käes. Aga kui palju
usaldamatuid on meie ümber, kes tahaksid ka tunda jõulutunnet, aga kahtlevad.
Miks nad ei usalda oma silmi ja sisetunnet? Aga seal ütleb üks inimene: mul
pole mitte mingisugust jõulutunnet. Olen üllatunud, ma arvasin, et ehk on tema
jaoks jõulud mingi komme minevikust. Jõulutunnet otsides antakse märku jõulude
erilisest tähendusest.

Olen mõtelnud, et kui palju on neid meie
rahva hulgast, kes jõulusid üldse ei pühitse ega ka tähista. Aimdus poeb hinge,
tegelikult ei saa neid olla väga palju. See on ikkagi selline püha, mis on
vajunud sügavale eesti rahva hinge. Imepärane, et see pole ära kadunud. See
elas jõulude eituse ajad üle. Aga nüüd tühisuse kasvades võib küll kaduma
hakata.

Kuid me ju vajame midagi, et see nii ei
juhtuks. Mis on suurim probleem? Neid, kes ootavad jõuludes Jeesust Kristust,
süüdistatakse pettuses. Millepärast ometi on 
see esile kerkinud nii ränga süüdistusena? Usklikud pidavat olema
eksitajad ja võrku meelitajad, kes inimesi kahjustavad. Ma saan aru, et ka seda
misjonitööd, mida mõni uususuliikumine oma liikmete kaudu teeb, koguni jalga
ukse vahele pistes, omistatakse meile kõigile. Ja minevikus tehtud vead,
inkvisitsioonikohtud ning kõik muu arvatakse praegu toimuvat.

Tundub, et ka apostel Paulust kahtlustati
toona, nagu räägiks ta kord nii ja siis teisiti. Miks ta muidu peab kinnitama,
et meie kõne teie vastu ei ole «jah» ja «ei» ühtlasi.

Kas üheks põhjuseks ei ole tõepoolest
paljude kristlaste pealiskaudsus usus ja vähene usu olemuse tundmine? Sageli
kasutatakse trafaretseid väljendeid ja kirjeldatakse usku mingi imejõuna, ent
nende endi eluviisid ei pruugi teisi inimesi veenda usu erilises väärtuses.
Sellele lisaks need, kes opereerivad oma sõnades kõrgema võimu või vaimuga.

Jõulutunnet otsida ei ole ainult minu ja
sinu probleem. Sellel teel tohiks ehk esile tulla ka see hellus meie hingest,
mis jõuludes peidus. Hellad otsijad annavad headusest tunnistust. Kuidas
saaksime veenda, et meil on tõsi taga? Paulus räägib, et Jumal on ustav. Ta
räägib neile, kellele on Jumala sõna kuulutatud ja kes selle ka vastu võtsid.
Kuulake, kui ilusasti ta neile räägib selle sama peatüki algupoolel: Kiidetud
olgu Jumal…, kes meid trööstib kõigis meie viletsusis, et meie võime
trööstida neid, kes on kõiksuguses viletsuses, troostiga, millega Jumal meid
endid trööstib. Esiteks lasta ennast Jumalal aidata ja siis oled võimeline ning
valmis teisigi aitama.

Aga ikkagi võivad tekkida kahtlused. Siis
tuletab Paulus meelde, et Jeesuses Kristuses ei ole vastuolu, tema ei ütle
«jah» ja «ei» ühtlasi. Temas on ilmsiks saanud Jumala tõotused. Tema on nende
tõotuste täitumine. See on kindel tunnistus Jumala ustavusest ja tõelisusest.
Jah, tõotused on täidetud ja selle peale saab kinnituseks ütelda ainult: see on
tõsi, aamen.

Kas kõik ongi nii lihtne? Ei, sugugi mitte.
See aamen saab nähtavaks Jumala auks meie läbi. Siin on ristiinimeste vastutus
väga suur. Sõnadega ei ole võimalik seda suurt eksitust väärata, aga eluga,
eluviisidega küll. Jumal ootab oma laste ilmsiks tulekut. Mis peaks meid
takistama? Jumal on meid ristimise kaudu võidnud ja kinnitanud Kristusesse. Me
oleme valmistatud Tema teele. Selles osas ei ole Tema jätnud midagi tegemata.
Paulus räägib koguni meie südamesse antud Vaimu pandist. Me oleme jõuvarudega
täidetud. Kas ainult meie ebalus on see, mis saab meile takistuseks?

Nii ristimine kui ka Püha Vaimuga
varustamine nõuab meilt usku. Uskudes, et meie Jumal on ustav ja Temas on
ainult selge «jah», saab meistki Tema tugevate tunnistajate vägi. Mitte tarkade
arutlustega, vaid Jumala Vaimu väe rakendamisega hakkavad sündima imed.

Palun vabasta meid kahtlustest, anna jõudu
uskuda, et oleme Sinu käes ja Sina tarvitad meid. Kingi meisse kindel
jõulutunne, et Sinu Poeg Jeesus Kristus on tulnud meie juurde, et jääda ja
võita. Suur tänu, et alles nüüd saab meis, kes Sinu tõotuse oleme vastu võtnud,
plahvatada suur rõõm, tõeline JÕULURÕÕM. Kiitus Sulle, Sina ustav! Aamen.

Eenok Haamer,

titulaarpraost, Mustvee koguduse õpetaja