Tulemused on suuremad, kui võis loota

20. augustil 1988 loodi Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.
Eestis oli juba asutatud mitmeid uusi seltse ja liikumisi. ERSP asutajaliikme Maris Sarv-Kaasiku sõnul toimus 20 aasta eest diskussioon teemal, kas nimetada end erakonnaks või ikkagi parteiks. Et mõte oli end siiski selgelt vastandada NLKP-le, valiti sõna «partei», olgu see provokatiivne.
Asutajaliige Eve Pärnaste: «Sõna «erakond» oleks nimes mõjunud eufemismina.»
Nimetus ERSP oli juba ringlemas asutajaliikmete kui ka teatava osa avalikkuse teadvuses. Pilistverre minnes oli selgelt kokku lepitud, mis toimuma hakkab, ja kõik kujuneski plaanipäraselt. Asutajaliikmeid oli 104.
Maris: «Oli tunne, et asi võtab kavakohase vormi, kõik tegutsesid oma parimal tasemel, nagu kokku lepitud, mingit hirmu enam pärast 2. veebruari sündmusi Tartus polnud ja me ei kahelnud eesmärkide seadmises. Minule isiklikult tundus siis juba, et kõik laabub, Eesti saabki poliitiliselt vabaks. Arvatavasti tundsid sama kõik.»
Põhjalikumalt saab ajaloolistest sündmustest lugeda asutajaliikme Viktor Niitsoo raamatust «Müürimurdjad» ja sügisel ilmuvast Eve Pärnaste koostatud mälestustekogumikust «Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. ERSP aeg».

Intervjuu ERSP ühe asutaja Vello Salumiga
Pilistveres võttis kokkutulnuid vastu õpetaja Vello Salum. Kas Teid kutsuti enne 20. augustit ka «vestlusele»?
Vello Salum: Kuuldes, et Pilistveres koosviibimine kavas, andis peapiiskop Kuno Pajula ka praost Kuurmele teada ja tema kutsus mind küll vestlema. Küsis, mis tuleb. Ütlesin siis, et tulevad mõned inimesed, on kavas palvekoosolemine. Ega ma ju täpselt teadnudki, kui palju ja kes tulevad. Milleski sellises ei saa ette kindel olla, ma teadsin vaid, et mina kui vaimulik juhin palvust, ükskõik kui palju inimesi koos on. Palvekoosolekut võisime teha igal ajal, see oli selge, seda ei kartnud ega keelanud keegi.
Viljandi rajooni täitevkomitee aseesimees tuli ka enne kohale ja küsis, kas ikka maksab. Mina vastasin, et kui rohkem rahvast tuleb, läheme muidugi kirikusse. Meie kokkutulemine algaski ühispalvusega, muidugi palusime Jumala õnnistust oma tegemistele.
Umbes kuu aega hiljem andis Viljandi rajooni EKP asja rahvakohtusse, kuhu mind välja kutsuti ja süüdistati ruumide mittesihipärases kasutuses. Ma selgitasin, et palvus ju toimus. Kuidagi see asi vajus üsna ruttu ära, toimik suleti kuriteo koosseisu puudumise tõttu.
Kas olete nüüd, 20 aastat hiljem, rahul tookord ettevõetuga?
Tulemused on ju suuremad, kui tookord suurimad rahvusradikaalid ja utopistid võisid loota. Poliitiline vabadus, demokraatlik riik on käes. Meil on võimalus kaasa rääkida nii NATOs kui Euroopa Liidus.
Teie ei ole Euroopa Liitu kuulumise vastu?
Meil ju pole valikut. Omaette jäädes meid ignoreeritaks igal suunal. EL on siiski midagi muud kui NL. Brüsselis meil on oma hääl, me saame vabalt rääkida, mõjutada oma võimaluste piires.
Mis võiks Eesti arengus paremini minna?
Haldusreform on lubamatult kaua viibinud. Regionaal­se arengu toetus ja abi peaks tulema kihelkonda, nii et seal samuti saaks kaasa rääkida, liiga palju tsentreerib Tallinn. Kihelkonda just sellepärast, et see on Eesti loogiline ajalooline jaotus, valdu võib liita-lahutada, aga kihelkonnas on tegelik ühisjälg.
Kihelkonna tasandil peaks ka juhtima kristlaste koostööd, sealt levib see ka väljapoole kirikut. Jeesus ütles: «Sellest kuuleb maailm, et te minu jüngrid olete, kui isekeskis vennad olete.»
Juune Holvandus