Kultuurireis Botnia lahe rannikult Tartusse

Soomes ei olnud veel näha rohelust, kui seltskond kultuurihuvilisi raumalasi võttis 24. aprillil kursi Eesti suunas.

Rühmas olid õpetajad, kes on juba mitmel aastal pidanud gümnaasiumiõpilastele Tallinnas kultuuripärandikursust, kus keskaeg on olnud oluliseks teemaks. Soomlastel pole ju vaja reisida Kesk-Euroopasse, et pääseda keskaja õhkkonda, sest naaberriigis Eestis asub suurepärane keskaegne hansalinn. Oleme õppinud tundma oma naabrit eriti haridusriigina, odavad hinnad ja ostlemine ei ole meie jaoks nii huvitavad.
Paaril viimasel aastal oleme jätkanud oma teekonda Tartusse ja oleme vaimustunud. Taas saabusime sinna kõige ilusamal kevade-suve ärkamise ajal. Õrnalt helerohelised puud andsid ruumi Toomemäelt avanevatele suurepärastele arhitektuurivaadetele. Külastasime Tartut ka mullu, pronkssõduridraama aegu.
Loengud ärgitasid Eestisse sõitma
Olime kuulnud keskaegse Jaani kiriku ainulaadsetest terrakotakujudest. Õnneliku juhuse läbi saime aasta tagasi kokku kirikus töötava sisearhitekti Rein Külmaga – tundus, et talle oli ehitise iga telliskivi tuttav.
Meie kodulinn, keskajal rajatud Rauma on rahulik väikelinn Soome läänerannikul. Vana Rauma on tuntud kui UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud objekt, mis on Põhjamaade kõige suurem säilinud puust linn. Vanas Raumas peetud kunstiõpetuse tundides on paljudel õpilastel tekkinud huvi kultuuripärandi ja arhitektuuri vastu.
Kultuuripärandireisid Eestisse algasid sellega, et õpilastel oli tahtmine veel midagi juurde õppida. Tänavu tegime samalaadse reisi täiskasvanutega. Reisi rikastas märkimisväärselt tartlasest asjatundja Rein Külm. Ta pidas Raumas loenguid eesti arhitektuuri ja ehitiste taastamise kohta ning oli giidiks meie õpingureisil.
Rauma rahvaülikool vaimustus kohe arhitektuuri- ja kunstikursuse ideest. Kursuse eesmärgiks oli isiklik kogemus Eesti, Tallinna ja eriti Tartu ehitatud keskkonnast, selle ajaloost ja kaasajast. Loengutel saime kuulda vaimustunud dialoogi Rein Külma ning tõlgina töötanud Juha-Lassi Tasti vahel. Isikute ja ehitatud keskkonna ajalugu põimusid loomulikult ja huvitavalt. Dialoog jätkus bussis teel Tallinnast Tar­tusse, kõndides tänavatel ning tutvudes erinevate paikadega.
Üks reisi mõnusamaid hetki oli istuda giid Ester Ilja juhatusel Tartu ülikooli aula rõdul, kuulates meeskoori Gaudeamus lauluproove. Valgete sammaste reflekteeritud valgusse kaikunud gaudeamus igitur kõlas mõjuvamalt kui kunagi varem. Laul, ärkav kevad ja lahke sõbralikkus, millega meid igal pool vastu võeti, punusid sidemeid vennasrahvaga.
Rahvaülikooli kursusena lisab kultuurireis motivatsiooni õppida. Alati on loomulik ja huvitav käia kohapeal oludega tutvumas. Nii saavadki vaatenurgad laiema isikliku perspektiivi. Kultuurireisid on parajad ka keeleõppijate jaoks, meie grupis oli neidki, kes õppinud rahvaülikoolis õhtuti eesti keelt.
Kassitoome nõlval, kollase maja ukselävel kuulasime Eesti kunagise riigivanema ja välisministri Ants Piibu pojapoja Eriku jutustust, kuidas ta vanaisa maja endale sai. Sellised lood teevad ajaloo meile, soomlastele, konkreetsemaks, vennasrahva elu dramaatilised pöörded saavad inimliku palge.    
Silmailu loodusest, kirikust ja muuseumidest
Oli tore näha, et üksikisikud võivad mõjutada riikidevahelist kultuurivahetust. Rauma rahvaülikool sooritas kultuuriteo, andes oma õpetusprogrammis paiga sellele reisile, ja kõige tähtsam on, et isegi natuke arglik reisija tohtis kaasa tulla.
Kevadine ruum ja valgus pakkusid suurepärased vaated. Milline rõõm oli panna tähele varsakapjadest kollaseid ojasid, metsatukkasid võsa­ülastega, kurepaare postide otsa ehitatud pesades, ülesharitud põldusid, maastiku nappi värviskaalasse sulanduvaid maju, mis oli otsekui mälestus läinud aegadest, veel restaureerimata, aga siiski nii esteetilised kaugelt vaadates.
Kontrastiks kevadistele maapiirkondadele oli Tartu äsja restaureeritud Jaani kirik 14. sajandist. Selle interjöör peidab endas võimsat sajanditepikkune lugu, kus konkretiseeruvad nii inimese head kui ka kurjad teod. Mis ükskord hävitati, on jälle ehitatud, pieteedi ja julgusega. Tulemuseks on kude ehtsat keskaega, fragmente, uusi, taastatud rekonstruktsioone, modernset plaanimist ja kunstkäsitööd, mis kõik koos moodustavad erilise, täiusliku kunstiteose. Raumalaste jaoks on see ruum väga puhas, peaaegu abstraktne; sellel ei ole koormaks kordusstiilid nagu meie enda Püha Risti kirikus.
Gaudeamust kuulates me ei aimanud, et võiksime varsti tutvuda Tartu kõige vanema kunstimuuseumiga, mis asub 1632. aastal asutatud ülikooli peahoones. Siin kohtusime antiigi traditsiooniga, nähes Pompei väljakaevamiste järgi maalitud erivärvilistes tubades asuvaid valgeid skulptuurikoopiaid. Milline kogemus oli näha arhailisi tuttavaid figuure ja lõpuks hellenistlikke täiuslikkust taotlevaid vorme kronoloogiliselt korraldatuna aja moe järgi! Nii valged ja eredad seinapinnad vastandiks Jaani kiriku pruunile nüansimaailmale.
Eesti kunstimuuseum ehk KUMU Tallinnas oli meie reisi viimane sihtkoht. Soomlasest arhitekti Pekka Vapaavuori projekteeritud kunstimuuseum oli suurepärane punkt keskajast alanud arhitektuuriringsõidule. Meie reis tunnistas, kui tähtis on hoolt kanda kultuuripärandi eest ajastust sõltumata. Ajalooga tutvumine on tõesti jõudu andev kogemus, see avardab pilku.
Mari Aspola
Ritva Rasinpuro
Kirsi Vihervirta