Ka kirik kaitseb laste õigusi

Nelipühade ja kolmainupüha vahelisel ajal oli meie kalendris 1. juunil lipupäevana lastekaitsepäev. Meie valdades ja linnades toimusid mitmesugused üritused lastele ja peredele. Nii mõnes koguduseski jäi sellele päevale või nädalavahetusse lasteüritusi või laagreid, millega lõpetati pühapäevakooli hooaeg või korraldati laste jaoks teemapäev. 

Lastekaitsepäev kutsub mõtlema eriliselt lastele, pöörama tavalisest rohkem tähelepanu nende heaolule, õigustele, kaitsele, laste olevikumuredele ning -rõõmudele ja ka nende tulevikule. Huvitav on tõdeda, et selle päeva tähistamine sai alguse kirikust. Nimelt 1857. aasta juunikuu teisel pühapäeval pühendas Chelsea pastor dr Charles Leonard spetsiaalse jumalateenistuse lastele. Päeva esialgseks nimetuseks oli roosipäev, edasi lillepäev ja siis lastepäev. Rahvusvaheliseks lastekaitsepäevaks kuulutati see ametlikult ülemaailmsel laste heaolu konverentsil 1925. aastal (MTÜ Lastekaitse Liidu ajakiri Märka Last, mai 2021). 

Laste õiguste kaitsmisel ja nende arenguks vajalike tingimuste loomisel on oluline roll perekonnal, aga ka riigil ja kirikulgi, sest lapsed on iga rahva ja kultuuri tulevik, lapsed on ka meie kiriku tulevik. Me tahame, et meie lapsed oleksid õnnelikud, kaitstud, hoitud ja et nende elutee kulgeks Issanda õnnistuse saatel. Me rõõmustame nende edusammude üle ning nende rõõmud ja mured on ka meie rõõmud ja mured. Üle kõige soovime ristiinimestena, et nad suudaksid siin maailma radadel hakkama saada ning õpiksid oma eluteel tundma Jumalat. Jumala riigist peaks lastel olema meile mõndagi õpetada, sest Jeesuse sõnade kohaselt on just laste päralt Jumala riik (Mk 10:14). Pühakirja järgi on lastel võimekus ja oskus näha ning samuti vastu võtta Jumala tõotusi. Jeesus õnnistas lapsi, ta võttis nende käest vastu toitu, et seda õnnistada ja jagada kohalolijatele (Jh 6:1–13). Lapsed mõistavad aja märke paremini kui täiskasvanud ning nad oskavad kiita ja ülistada Jumalat (Mt 21:15–16). Kuid kas nad saavad seda teha, kui me jätame neile ise Jumala riigist rääkimata, jätame oma lapsed kõigeväelise Jumala kaitse alla ristimisel usaldamata, jätame neile õpetamata palveid ja tänu toomist Jumalale ehk siis jätame tegemata selle, mis on meie ülesanne? 

Siinkohal meenutan ametivenna räägitud lugu, kus kaks lapsevanemat arutasid omavahel, kuidas suhtuda oma laste usulisse kasvatusse. Esimene neist selgitas: „Religioonidest ja usust mina oma lastele ei räägi, vaid jätan selle küsimuse nende endi uurida ja otsustada. Kui nad kasvavad suureks, siis saavad nad ise vajalikku infot otsida ja ise oma otsuse teha.“ Teine vanem ütles seepeale: „Jah, meie ka ei räägi üldse oma lastega. Kui nad suureks kasvavad, saavad nad ise otsustada, missugust keelt kõnelevad …“ See lugu peegeldab väga hästi meie tänaste lastevanemate seisukohti, mis otsivad seda õiget suhet või tasakaalu, mis jääb usuteemadel rääkimise ja laste endi otsustamise vahele. 

Kirikliku noosootöö mõtestamiseks tänases olukorras sai kokku kutsutud töörühm. Koosolekute ja mõttetalgute põhjal käesoleva aasta 1. veebruaril Järva-Jaanis ja 29. märtsil Tartus on valminud eelnõu „Lapsed ja noored koguduse osaduses“, milles on välja toodud meie kirikliku noorsootöö määratlus, teoloogilised alused ja ülesanded. Eelnõu oli arutlusel konsistooriumi istungil 4. aprillil, kus otsustati see suunata edasi kinnitamiseks piiskoplikku nõukokku. See dokument annab hea võimaluse meie kogudustes üheskoos nii töötegijate, vabatahtlike, aga ka peredega kiriklikku noorsootööd lahti mõtestada, toetamaks ja arendamaks laste, noorte ja perede usulist kasvamist koguduse osaduses.

Ristiinimesena ja usus siin maailmas kasvamine on ühine teekond. Kiriklikul noorsootööl on neli ülesannet: 1) misjon ja kuulutus: lapsed ja noored kutsutakse ja liidetakse Kristuse ihu osadusse; 2) õpetus ja kasvatus: lapsed ja noored juhatatakse koguduseellu, jumalateenistuse ja armulaua juurde; 3) diakoonia: laste ja noorte heaolu parandatakse ja toetatakse, 4) koguduse osaduse loomine ja hoidmine: armuvahendeid jagatakse võrdselt kõikidele. Meeles peab pidama, et lapsi ja noori tuleb käsitleda alati koguduseelu kontekstis. Kaasakem, mõtelgem, kuulakem, rääkigem ja tegutsegem nendest ülesannetest lähtuvalt oma kogudustes üheskoos.

 

 

 

 

Katrin-Helena Melder

assessor