Igaveseks ümber asustatud. Juta Siiraku mälestusi

25. märts 1949 tähendas tuhandetele inimestele pööret elus. Nende hulgas oli ka Juta Siirak, teadlane ja emeriitvaimulik. Tegusa noore inimesena õnnestus juba Siberis alustada kõrgkooliõpinguid, mis päädisid Tallinna Polütehnilise Instituudi cum laude (‘kiitusega’) diplomiga ja silikaatide insener-keemik-tehnoloogi kutsega. Küüditatu staatus saatis andekat inimest kogu elu: kandidaadiväitekirja kaitsmisele ei lubatud, ka kunagi alustatud teoloogiaõpingute juurde sai naasta kümneid aastaid hiljem. 1982. aastal ordineeriti Juta Siirak vaimulikuks, 1988. aastal, pärast UI lõpetamist, anti õpetajaõigused. Tänu temale on elule päästetud Harju-Madise kirik, mille ülesehitusele vastne vaimulik täie jõuga pühendus.
Tänaseks emerituuri siirdunud kirikuõpetaja on asunud mälestusi kirjutama. Järgnevalt on ära toodud mõned 59 aasta taguseid sündmusi käsitlevad leheküljed mahukast mälestustekäsikirjast.

1948/1949. aasta oli mu elus eriline aeg: olin lõpetanud keskkooli ja alustanud õppimist tolleaegses Usuteaduslikus Katsekomisjonis (praeguses UIs), mõtlemata, mis saab edasi.
Tänu professor Evald Saagile, kes hoolitses minu igapäevase leiva teenimise pärast: mind määrati tema assistendiks heebrea keele alal, ülesandeks oli abistada kirikutöös olevaid õppureid, kellel oli tunde vahele jäänud või lünki materjali osas. Selle eest määrati mulle stipendium.
Olin väga õnnelik, et võisin õppida teoloogiat ja just Tallinnas, sest armastasin südamest Tallinna Koplist Kalamajani, Kristiinest Kadrioru ja Piritani, aedadesse uppuvat Nõmmet ja poolmetsikut Mustamäed, Tornide väljakut ja vanalinna ning üle kõige Toompead teda ümbritsevate parkide, Schnelli tiigiga, tema kohvikuid ja teatreid.

24. märtsi pärastlõunal tulime koos kahe kaasvõitlejaga ladina keele tunnist, seisatasime keset Raekoja platsi, mille üle juba paistis kevadine päike. Poisid olid kuulnud, et midagi on tulemas – koondatakse vaguneid ja räägitakse, et on oodata küüditamist. Keda see puudutab? Kaupmehi? Majaomanikke? Ei osanud end seostada ühegagi neist. Olin ju Tallinnas üksi. Mõni nädal varem käis üks mees, kes küsis Johannes Vilki. Ütlesin, et ei tea ühtegi peale isa ammu surnud venna. Isa kohta, kes oli 1945. aastast vangis Vorkutas, ei küsinud ta midagi.
Kaasvõitlejad soovitasid siiski kodus mitte ööbida. Pärast jumalagajättu, milles soovisime, et oleksime järgmisel korral kõik alles, läksin korraks oma korterisse Faehlmanni tänavas, et tuua ära oma päevikud. Nägin postkastis kasuvenna käekirjaga kirjutatud ümbrikut, mida ma kätte ei saanud, sest perenaine hoidis postkasti võtit enda käes. Miks ei ole aadress ema kirjutatud? Viimasel linnaskäigul oli ta rääkinud, et teda oli hoiatatud võimaliku arreteerimise eest. Kas on sääl midagi juhtunud?
Viisin päevikud täditütar Hilja juurde, ise läksin kõrvalmajja tädi Ulli poole, kelle uksed olid hädasolijaile alati avatud. Nagu ikka kuu lõpul, oli tädi Ulli hädas plaani täitmiseks vajalike tööde lõpetamisega ja nii sai kogu sinna kogunenud seltskond teda aidata. Meil oli nii lõbus, et arutasime ja naersime kogu öö. Nii sain südamest naerda üsna tükiks ajaks ette. Ilus oli see viimane öö Tallinnas.
Hommikul rääkis kõrvalkorteris elav naine, et tema miilitsast meesterahvas oli kogu öö olnud väljas inimesi kinni võtmas. Keda, ei tulnud meil mõttessegi küsida või ei osanud tema meile vastata. Pealegi oli meil piinlik, et olime naernud sel ajal, kui teisi taga aeti ja kinni võeti. Meil ei tulnud pähegi, et see inimestejaht kestab ka päeval.
Kui hakkasin ära minema, hoiatas tädi Ulli, et ma ei peaks veel minema, aga mul oli südamel eile kätte saamata jäänud kiri ja pidin ka konsistooriumist läbi minema. Sinna kõigepealt läksingi. Kohal oli vaid Jaan kiivit (sen). Võtsin säält mingi raamatu ja siis leidis Kiivit, et ta võiks mulle esimese stipendiumi välja maksta. Et mine tea, praegu sellised ärevad ajad, äkki läheb vaja. Meenutan seda siiani tänuga, sest raha läks tõesti vaja.
Nii kui puudutasin oma korteri välisust, olid mul vastas kõik elanikud ja kolm võõrast: üks eesti mees, üks vene mees ja naine. Perenaine hüüdis kohe, et kus ma olin, nad ei saanud minu pärast öö läbi magada. Loeti ette ülemnõukogu määrus minu kui kodanliku natsionalisti perekonnaliikme Eestist väljasaatmise kohta. Kästi oma asjad kokku panna.
Ma ei suutnud midagi puutuda. Karjusin nagu tapale viidav loom kogu see aeg, mil nad pakkisid mu asju. Vene paar pakkis kõik hoolega paari lina sisse – kahvlist kardinani. Viskasin mõne asja välja, sest minu arvates ei vajanud ma enam midagi. Nad panid jälle tagasi, et küll läheb vaja.
Eestlasest meesterahvas lohutas ja julgustas, et ka sääl elatakse, saab koguni kooli minna ja vajaliku eriala omandada, samuti oma pereliikmed üles otsida – post liigub, asutused töötavad. Nähes, et mul pole muid jalanõusid peale üsna kulunud kingade, palus ta otsida midagi tugevamat jalga. Perenaine andis mulle oma suusasaapad ja üks üürnikest villased sokid. Teine üürnik saadeti poodi toidupoolist teele kaasa ostma.

Varsti oli kõik pakitud. Konsistooriumi raamatud palusin laulukoorikaaslasest kaasüürnikul konsistooriumi viia, Eesti värvides vapikujutisega sõrmuse pinginaabrile Ingridile üle anda. (Need kõik toimetas saajatele kätte mu ema.) Koos asjadega tõsteti mind lifti ja sealt edasi autokasti.
Kogu sõidu aja hoidis too eesti mees mul ümbert kinni (kas sellepärast, et ma maha ei hüppaks?) ja rääkis, et elu pole kaugeltki läbi, ma saan hakkama ka sääl, kuhu lähen, ka tema aitab mind, kui mul midagi vaja, andis oma aadressi ja palus tingimata kirjutada, kui kohale jõuan.
Kas sellepärast, et kogu minu noorusaja (sõja alguses olin 10, nüüd 19) oli igasugune reisimine välistatud, tähendas mulle elu vaid Eestimaad, Siber aga surma? Tulevikuplaanidest oli asi kaugel. Olin surma mõistetud.
Aegviidu jaamas ootas lõputuna näiv rida kinnilöödud akendega loomavaguneid. Suurem osa neist oli juba pilgeni inimesi täis. Viimaks paotasid püssimehed 21. vaguni uksed ja mind koos kompsudega tõsteti sisse.
Jäin nagu naelutatult samasse paika seisma. Ei nutnud enam, kuid ei suutnud ka sõnagi lausuda. Vaguni kummaski otsas oli platvorm, mis tegi vaguni osalt kahekordseks. Ühel nendest tõmbasid end koomale teist korda Siberisse sõitjad Rutt Eliaser emaga ja proua Koppermann, kes kutsusid mind enda juurde.

Reisi esimestest päevadest ei mäleta ma midagi. Ei rääkinud midagi, ei mõtelnud midagi. Vaguni kaks väikest akent olid laudadega kinni löödud, seepärast polnud ka midagi näha. Olime nagu hauas. Ja vähemalt mina ka ilma lootuseta ülestõusmisele.
Ei mäleta, kas palvetasin. Vähemalt esimestel päevadel küll mitte. Ei olnud ju midagi jäänud, mille eest palvetada. Kõik oli ära võetud. Polnud jäänud ka midagi, millest mõelda, mida karta, mille pärast muretsedagi. Muretseda saab vaid selle pärast, mis on, karta seda, mis tulemas. Nüüd ei olnud enam olevikku ega tulevikku.
Kui Eestimaa oli seljataha jäänud, võeti lauad vaguni trellitatud akende eest. Üks aken oli meie platvormi kohal. Hämaras valguses hakkasin nägema ümbritsevat. Mingi väike tuli – ämber hõõguvate sütega – oli vaguni keskel. Õhtuti istus ikka keegi sääl tule juures. Jutustati oma elust. Kõige enam oli jutustada «teise Siberi» inimestel. Nemad olid ainsad, kes oskasid näha ka ettepoole sünge analoogia tõttu sõjaaegse Siberiga, kust vaid ime läbi, aga siiski oli õnnestunud pääseda.
Meile teistele oli see esimene elus tunnistus, et sääl võib siiski ka ellu jääda. Üks märk sellest oli hommikul ja õhtul toodud ämber hirsipudruga ja teine keedetud veega. Reisi edenedes kutsuti neid tooma (muidugi valvesõdurite saatel) paar inimest igast vagunist. Rutt kasutas selleks iga võimalust, et saada kontakti teiste vagunite rahvaga ja ka valvemeeskonnaga, kes küll mingit informatsiooni ei tohtinud ega vist ka osanud anda.
Koos muude reisimuljetega on hea vaim pühkinud mälust paraski – mäletan vaid, et käisime sääl kahekesi: teine hoidis mõnd mantlit ees, sest vagunis oli ka mõni mees. Meie vagunis oli neid vist kaks. Üks kulakuna välja saadetud talutaat oma sõjaka olemisega naisega. Teine tugevama sugupoole esindaja oli Orest Eha, senises elus elektriarvete kontrollija. Ta oli vabatahtlikult tulnud kaasa oma paariaastase õepojaga (kes kuulus väljasaatmisele kui oma vangistatud ema perekonnaliige).
Rohkemat oma vaguni rahvast ei mäletagi, sest veetsin valdava aja magades või lamades. Vaatamata sellele, et külje all olid paljad lauad, ei jäänud kondidki haigeks.
Üks seiklus oli ka. Mingis suuremas jaamas (Tomskis või Novosibirskis) oli meie ešelon juhtunud sõjaväeešeloni kõrvale. Harilikult me suurtes jaamades ei peatunud, kui, siis kaubajaamas. Nüüd nägi Rutt ringi jalutamas kaukaaslase välimusega noorsõdureid. Tõmbas mind akna juurde, kammis mu blondid lokid soengusse ja sättis mind aknavõre raamistusse.
Peagi märkas seda üks mustade vuntsidega noorsand, jäi seisma nagu soolasammas. Pea lisandus teisi, tõusid hääled, muutusid aina valjemaks, nõudlikumaks… Muidugi oli ka neil silm peal, tulid ohvitserid ja konvoeerisid nad säält minema.
Kui sõit oli kestnud juba üle pooleteist nädala, hakati vaguneid paari-kolme kaupa lahti haakima ja tühjendama. Vastas olid väikesed karvased hobused regedega. «Teise Siberi» rahvas kartis kõige rohkem sattuda põhjarajoonidesse. Nii hakkas Rutt, kes oli saavutanud juba teatud tutvuse ešeloni juhtkonnas, viimaseid veenma, et meie vagunit ei saadetaks põhja, vaid võimalikult lõuna poole.
Kas see nüüd aitas või oli see juhus, aga 20., 21., ja 22. vagun haagiti lahti Atšinskis ja meil olid vastas veoautod. Progress missugune! Sõitsime jaamast välja ja siis jäid autod seisma. Pimenes. See tundus kuidagi õudne. Vene keele oskajad pärisid autojuhtidelt aru. Vastus: «Ootame, kuni jõgi külmub» süvendas paanikat veelgi, sest kõlas meie seltskonnale nagu «ootame, kuni ühishaud saab kaevatud», sest Siberi jõgedest ülesõitmisest, täpsemalt läbisõitmisest (sest vähegi väiksematel jõgedel sildu pole) polnud meil veel aimu.
Ega minagi osanud midagi arvata, aga olin üsna rahulik, sest olin end mässinud vatitekki ja lisaks pampude koorma all, nii ei pääsenud külm ligi. Tegelikult me eriti kaua ei oodanudki, aga kui autod pooleldi külmunud jõest jäätükkide vahel rappudes ja küljelt küljele kõikudes läbi sõitsid, kasvas paanika veelgi. Mina aga isegi nautisin esimest seiklust tundmatul maal.

Sihtpunktis, Nazarovski teraviljasovhoosis paigutati meid, «kolme vaguni rahvast», keskuse klubi saali põrandale. See meenutas väga «Onu Tomi onnikese» orjaturgu. Oli lapsi, kes karjusid, ja vanakesi, kes nutsid. Olukorda nautis vist ainult koer, kes oli ühel vanal daamil kaasas, sest nüüd olime kõik neljajalgse tasapinnal.
Veel samal ööl kutsuti meid ükshaaval eraldi tuppa, kus loeti ette, et oleme määratud igaveseks asumisele sellesse sovhoosi, mille kohta anname oma allkirja nüüd ja edaspidi kaks korda kuus sovhoosi komandandile. Kogu seda lugu tõlkis Rutt igaühele eraldi, kusjuures veel hoiatati (nagu NKVD-l kombeks), et seda ei tohi teistele rääkida.
Kas kardeti mässu või ärajooksmist? Kuhu oli meil minna? Isegi Eestimaad ei olnud meil enam, sest sääl ju meid kinni võetigi. Kui allkirja mitte anda? Siis oleks nende võimuses sõnakuulmatu vangi panna või maha lasta. Kuigi meil öeldi olevat säilinud kõik kodanikuõigused, tähendas see vaid seda, et meil ei puudu valimisõigus rangemalt kui teistelgi Nõukogude Liidu kodanikel, teisisõnu – olime kõik sunnitud lisaks muudele sundustele hääletamas käima.
Vaene Rutt pidi seda kõike 60–70 korda rääkima. Kõige ootamatum oli sääljuures sõna «igaveseks». Kui umbes pooled meist olid niimoodi läbi töödeldud, jätkus Rutil veel musta huumorit meile seletada, et ka meie kõdunenud ihud kuuluvad Nazarovski teraviljasovhoosile. Või pididki just need põlistama igaveseks nõukogude võimu? Sest seni pole igavest riiki veel maa peal olnud.
Lõpuks olid ka Ruti närvid katkemise piiril, kuid ta pidas siiski vastu. Samas pidi ta meid veenma, et tõrkumata alla kirjutaksime ja passi ära annaksime. Keeldumisega ei olnud võimalik midagi võita: liiga suur oli ülekaal, liiga kaugel tsivilisatsioon. Andsimegi passid ära ja kirjutasime vabatahtlikult alla. Tõrge tekkis vaid Orest Ehaga, keda ei olnud väljasaadetute nimekirjas, ja ühe prouaga, kes «oli tulnud teistmoodi». Peagi veendi neidki passi ära andma ja «igavesele lepingule» alla kirjutama.
Sel ööl ei maganud meist vist keegi.

Järgmisel päeval, 11. aprillil (vist oli pühapäev) algas jaotamine osakondade vahel. Igaühelt küsiti tema «spetsialnost», millele Rutt vastas «pereselenets» (‘ümberasuja’), sest nüüdsest oligi meie ametlik nimetus «spetspereselenets», mis teist korda Siberis olnutele veel eriti sobis.
Vahepeal oli keegi teada saanud, et puusepad jäetakse keskusesse. Endiste linlastena püüdsid kõik jääda nii tsivilisatsiooni lähedale kui võimalik. Sestap tuli välja, et pea kõik meie mehed (tegelikult pagar, autojuht, elektrimontöör, arhitektuuritudeng, ooperikoori laulja) olid üle öö puuseppadeks muutunud ja jäid keskusesse. Naised, kes end alahindasid või arvasid, et keegi neid niikuinii puusepaks ei pea, jaotati osakondade vahel.
Niisiis laaditi meid taas autodesse ja veeti 2., 3. ja 4. osakonda. Meie vaguni rahvas hoidis ühte punti, nii sattusimegi keskusele lähimasse, 2. osakonda. See oli üks väiksemaid osakondi, kus peale nisukasvatuse vist muud riiklikku plaani polnudki. Eeliseks oli keskuse lähedus (umbes 10 km). Keskuses asus postkontor, velskripunkt ja ka väike turg, kus pühapäeva varahommikul kaubeldi.
Mul õnnestus Ruti ja tema emaga, keda kõik kutsusid Mammušiks nagu Ruttki, kokku jääda. Meeldivaks üllatuseks oli see, et meid ootas ees kolmetoaline maja, millel sissekäik igasse tuppa otse õuest. See oli olnud kunagi koolimaja, siis vasikalaut. Meie vastuvõtuks olid kõik toad valgeks lubjatud, igas pliit ja pliidi all tuli. Otse kuninglik vastuvõtt! Läksime – ikka Ruti initsiatiivil – keskmisesse tuppa, et on soojem. Toas oli viis nari – 5–6 lauda kõrvuti ristjalgadest alusele kokku löödud, peatsis põiki, veidi otsa poole tõusev laud. Mahtusime tuppa kaheksakesi.
Samal õhtul tulid osakonnajuhataja ja majandusjuhataja uut tööjõudu üle vaatama. Et sovhoosis oli juba hulgaliselt volgasakslasi ja kalmõkke – küüditati ju terved rahvad –, ei pidanud nad meid ilmselt suuremateks kurjategijateks. Pealegi tähendas uus tööjõud ka nendele lisatööd, seega ei teadnud nad vist isegi, kuidas meisse suhtuda.