Elus ei ole kogu aeg päikesepaiste

Käes on kirikuaasta muutlikem nädal, mille päevad on erineva tähendusega. On päevi, kui inimene võib küsida, miks … On päevi, kui tuntakse osadust, on päevi, kui tuntakse kurbust ja on päev, mil tuntakse rõõmu. 

On kummaline, et mida aeg edasi, seda vähem saadakse aru selle nädala tähendusest ja võetakse vähe aega selle üle mõtiskleda. Pean silmas inimesi, kel puudub side kirikuga. Pole ju ime, et suure neljapäevaga algab üks vingemaid pidustuste nädalavahetusi, mille meie riigis kehtestatud puhkepäevadega kalender ise välja pakub. Inimesi, kes ei tea, miks on reede kalendris punane, on palju. Rohkem, kui me kirikus arvata oskame. 

Olen mõelnud, kus on tehtud viga. Õigem oleks vist küsida, kus on jäetud midagi tegemata. Et elame Euroopas, arvame, et oleme võrdsed teiste eurooplastega, kuid meie ühiskonnas valitseb endiselt teadmatus küsimuses, mida tähistame kevadel. Nimesidki on ülestõusmispühadele ju läbi ajaloo erinevaid antud. Vanasti, kui iga eestlane teadis, mida tähistatakse, oli ka nimetus lihavõtted omal kohal. 

Uuem aeg on kaasa toonud nimetuse munadepühad või jänkupühad. On seegi aja märk ning muidugi kaubanduse ja reklaami võidutöö. Miks peaks üks laps üldse midagi juurde küsima, kui ta saab koolist vaba päeva ning hulga šokolaadimune? Lisaks tore traditsioon mune värvida, mida muide tehakse väga paljudes peredes suurel reedel … Ilmselgelt on asjad segamini nagu puder ja kapsad. 

On teada, et käesoleval ajal on Eestis (aga võib-olla ka mujal?) üks levinumaid ameteid terapeut. Usun, et pea kõik tunnevad mõnd terapeuti. Tundub, et iga haige jaoks on oma terapeut! Samas teame, et paljudel end terapeudiks nimetajatel pole vastavat haridust, heal juhul on nad käinud mõnda guru kuulamas. 

On kummaline, kui korraga saad teada, et su oma sugulased, oma lähedased inimesed, on korraga justkui ära pööranud. Ma ei lähe neile seda küll ütlema ega kirjuta ka nende sotsiaalmeedia seinal. Imestan vaid, kuidas järjest rohkem arukaid ja intelligentseid inimesi neile kaasa jaatab. See on nii uskumatu, et kui ise ei näeks, ei usuks. 

Neid, kes igasugustele hookuspookustele, kristallidele, meeleseisundi „siin ja praegu“ toestamistele, armastuseinglite retriitidele jms „meeldib“-nuppu vajutavad, on mu sõpruskonnas nii palju, et ma enam ei tea, kes on mu sõbrad. Ehk siis ma tean, kes on mu sõbrad, aga tunnen, et ma enam ei tunne neid. Püüan enda käitumist nende suhtes mitte muuta, aga kerge see pole. Ma enam ei tea, mida ja millest nendega rääkida. Kus on piir, et ma kellegi kristalliseerunud ja puhastunud energiat ei riiva? 

Kui sellest saan ma veel aru, et tänane maailm oma kiirusega ning ootustega lõhub inimesi ja me ägame ning olemegi haiged, vaimselt kurnatud ning paljud vajavad hingeabi ja pöörduvad professionaalsete psühholoogide või psühhiaatrite poole, siis sellistest postitustest ei saa ma ikkagi aru, kus nn terapeut püüab sulle selgeks teha, et „püüame koos leida üles probleemi, mis vaevab sind lapsepõlvest“. Mis mõttes püüame? Aga kui mul pole sellist asja? 

Vanasti võeti elu justkui teistmoodi. Olid rasked teemad (kindlasti mitte kõigil!), mille puhul saadigi abi hingearstilt ning mõne väiksema lapsepõlvetraumaga õpiti lihtsalt elama. See ongi elu! Elus ei ole kogu aeg päikesepaiste. Ei ole kogu aeg nii, et pangakontol on neljakohaline number. On aegu, kus sajab vihma, pangakontol on ehk viis eurot, tuju on kehv ja võib-olla teeb tuska ka mõni lapsepõlves kogetud trauma. Ent see ongi elu! 

Kõiki inimhingi ei ole vaja lahti harutada ega ka survestada, et tule, ma vaatan, mis su sees toimub. Töötame koos need katkised mustrid läbi ja vaatame, kuhu välja jõuame. Nii – ja kuhu siis? Veel hullemasse hetke … Järjest rohkem tundub, et lahti on lastud uus viirus – terapeutide viirus. Lihtsalt istu, mõtle korra ja kui leiad teema, mis sind köidab, siis järgmisel hetkel oledki terapeut! Firma loomine võtab Eesti Vabariigis aega maksimaalselt 15 minutit (enda kogemus) ja saadki hakata teenust pakkuma! Elu teeb lihtsamaks see, et enam ei pea ka vastuvõtuks kabinetti olema! Kõik käib interneti kaudu, loo vaid videosild. 

Mis on inimestel viga? Ilmselgelt otsitakse oma elus küsimustele vastuseid – nii nn terapeudid kui ka nende potentsiaalsed patsiendid. Sõbra ärakuulamine ja talle toeks olemine on ju alati olemas olnud. Kas seda peab teraapiaks ja millekski müstiliseks hakkama pidama? Kuhu jõuavad need hinged, kes pärast selliseid seansse on veelgi katkisemad? Kui kaugele me laseme kristlastena sellel situatsioonil areneda? 

Vähim, mida teha saame, on mitte laikida selliseid postitusi ning kindlasti mitte seda kõike edasi jagada või omakorda selliseid poolpiduseid ingli või meeleseisundi teemasid sotsiaalmeediasse postitada. See on eksitav. Tahaks väga, et me kirikus hoiaks asju selgena ega oleks nii palju välisest mõjutatud. Et ühel hetkel ei peaks keegi ütlema, et nad ei tea ise ka, mida usuvad, ja et ka neil on asjad segamini kui puder ja kapsad.  

Seejuures on eriti lohutav ka käesoleval nädalal teadmine, et üle kõige on Jumala arm ja armastus.

 

 

 

 

Sigrid Põld

kolumnist