Samblikud ja saatan

Samblikud elavad õhust ja armastusest. Nad on sümbiootilised organismid, kus on koos seened ja vetikad (või tsüanobakterid). Seened suudavad hankida õhust vett ja mineraalaineid, mida annavad ka vetikatele. Vetikad sünteesivad orgaanilisi aineid, mida jagavad seentega. Nende suhe on pidev ja vastastikku kasulik. Aga nende rakkudes leiab veel ürgsemat sümbioosi – vetikates kloroplaste ja mõlemas mitokondreid. Need on kunagi liitunud mingi ainuraksega ja on nüüd kogu eluslooduses rakkude osadeks. Vastastikku kasulik suhe, armastus, on elusa looduse alusolemus, vanem kui konkurents. 

Kui sümbioos on üks elu põhiomadusi, siis võiks proovida seda leida ka inimeste suhetes. Abielu tuleb esimesena meelde. Pidev suhe, mille aluseks on armastus. Abielus realiseerub kõige paremini ka elu teine alusseadus – soov saada järglaseid. Üle laste saamise ea võib jääda kestma soov saada ja pakkuda üksteisele tuge ja pigem alateadlik soov vältida üksindust. Agraarühiskonnas polnud teist alternatiivigi, talu oli ainus võimalus ellu jääda. Taludele mõeldes meenub ka inimese ja looma vaheline sümbioosiga sarnanev suhe – lehmapidamine. Lehmade iseloomud ja piimaannid olid jututeemaks ning hilisemateks pisarategagi meenutusteks. 

Kaasaegses inimühiskonnas on levinud tööjaotus, mis on kui mutualism – vastastikune kasulikkus (looduses on mutualismi ilusaks näiteks õistaimede tolmeldamine putukate poolt). Üksinda, täiesti ilma teiste inimeste abita ellu jääda on üsna võimatu. Aga monteerija naudib leiba ja pagar mugavat autot. Võib leida ka sümbioosiga sarnanevaid suhteid, näiteks sportlase ja treeneri või muusikapedagoogi ja interpreedi vahel. Millise uhkusega räägitakse oma kasvandikest ja millise tänuga meenutatakse juhendajaid! Kas on üldse kunagi mõni tipptegija olnud täielik iseõppija ja kõik üksi saavutanud?

Piirkondade ja riikide vahelised suhted võivad küündida sümbiootilistenigi. Mererahvas vahetas metsarahvaga kala puude vastu. Torudest voolab gaas ning nafta tööstusriikidesse, vastu müüakse autosid, elektroonikat jms. Olla teistele vajalik ning olla koos ühistes formatsioonides nagu Euroopa Liit või NATO. „Mitte kunagi enam üksinda,“ ütles president Meri. Mõistagi on riikide endi otsustada, kui tihe suhe on – kas mutualism või lausa nagu mitokondrid. 

Inimese suhe loodusega. Muu loodus saaks ilma inimeseta hakkama, inimene ilma looduseta mitte, oleme ise sümbioosis mikroorganismidega seedekulglas ja nahal. Laiemas vaates oleme osa loodusest, seega ei saa inimese ja looduse vahelist  sümbioosi mõtteliselt konstrueeridagi. Et säilitada eluks vajalik keskkond, peame tegutsema hoopis n-ö mittelooduslikult – piirama ressursside kasutust, õppima tekitatavate jääkainetega midagi ette võtma, mõtlema arvukuse ohjamisele. Selge see, et selleks on vaja kogu inimkonna ühist pingutust, üksinda on tulemus tühine.

Ja last but not least – inimese suhe Jumalaga. Näib, et ka Jumal ise on sümbioos – kolmainsus. Nimetame kolmainsust Jumalaks nagu seente ja vetikate kooselu samblikeks. Jumala ja inimese suhe võib olla sümbiootiline, sest Jumalal on soov inimest armastada, ta on seda ka näidanud, ja inimesel on võimalus, soov, vajadus ja käsk armastada Jumalat. Suhte iseloomu ja ulatust näitab ära sümbiootilise organismi tunnus – reageerida välistingimustele ühtemoodi. Ehk siis püüda elada Jumala sõna järgi, mõtestades sõna kaudu oma suhet Jumalaga.  

Paraku ei ole maailm vaid koostöö ja sümbioos. Kui muus looduses ei saa määratleda head ja kurja, sest konkurents, parasitism, kannibalism jms on osa looduse toimimisest, siis inimühiskonnas küll. Paratamatult peame tunnistama pahupoolt enese sees. Et sellest selgemini aru saada, on sobilik kasutada sümbolkuju – saatanat. Saatan on kahepoolne (sümbiootiline?), temas on nii inimese proovilepanija, keelitaja ja eksitaja kui ka põrgu kehastus. Põrguhirmuta oleksid kuriteod igavikuliselt karistamatud, samas keelitaja-eksitaja olemasoluta poleks meil mõtte- ja tegutsemisvabaduse ja teadlike otsuste tegemise jaoks tarvilikku pingevälja. 

Nii võibki kõigi inimsuhete sümbioosi ja kasuliku koostöö näidete juures mõelda ka saatana vahelesegamisele. Vaatame või sõda Ukrainas, kus Vene võim ei pidanud imperialistlike ambitsioonide nimel koostööd oluliseks ja lääs reageeris Ukrainat toetades peaaegu ühiselt kui sümbiootiline organism. Saatan on seega eraldaja, lahutaja. Kas paradiis on kui sümbioos Jumalaga, ma ei tea. Põrgut täieliku üksindusena võib ette kujutada küll. 

 

 

 

 

Andres Lehestik,

kolumnist