Usk on Jumala armuand meile

Keegi rahva hulgast ütles Jeesusele: „Õpetaja, ma tõin sinu juurde oma poja, kellel on keeletu vaim, ja kus tahes see teda tabab, paiskab see ta maha ja siis mu poeg ajab vahtu suust ja kiristab hambaid ja kangestub. Ja ma ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle välja, ent nad ei suutnud.“ Aga tema vastas neile: „Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta minu juurde!“ (Mk 9:17–19)

Paastuaja teine pühapäev kannab nime Reminiscere. See on tulnud psalmi antifonist, millega pühapäeva jumalateenistus algab. „Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest.“

Jumala halastust ja heldust tuletavad meile meelde kõik pühapäeva piiblilugemised. Näiteks lõik epistlist, kus apostel Paulus ütleb: „Jumal ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“Eks ole see üks lohutav ja julgustav teadmine, mis annab meile rahu südamesse ka kõige suuremates katsumustes. Meie ise ei tunne ennast, ei tunne oma võimeid ega oma taluvuse piire, kuid Jumal teab ja tunneb. Temas on meie jõud ja vägi. Koos Issandaga leiame väljapääsu ka kõige suurematest kiusatustest ja hädadest. Samamoodi näitab Vana Testamendi lugemine kuningas Hiskija tervenemisest, kuidas Jumal on oma halastust ja heldust ilmutanud läbi aegade neile, kes temasse usuvad ja tema poole palvetavad. Issand ütleb Hiskijale: „Ma olen kuulnud su palvet, ma olen näinud su silmavett. Vaata, ma teen sind terveks ja kolmandal päeval võid sa minna Issanda kotta.“

Jah, lisaks Jumala halastuse ja helduse meeldetuletamisele tahab paastuaja teine pühapäev suunata meid ka Jumala heldust ja halastust isiklikult ja vahetult kogema ning vastu võtma. Ehk näidata meile seda, kuivõrd olulised on meie elus usk ja palve. Sest mil viisil saaks Jumal meile oma halastust ja heldust meelde tuletada siis, kui meie temasse ei usu? Kui me tema sõna kuulda ei taha. Kui me Jumalaga ei suhtle.

Usk kristlikus tähenduses on eelkõige usaldus. Usaldus Jumala vastu, kes räägib meiega oma sõna kaudu. Usaldus Jumala vastu, kes on oma armastust ilmutanud Jeesuses Kristuses. Usalduse vastandiks on uskmatus. Just uskmatus ongi kõigi meie pattude ja hädade põhjus.

Usaldusest Jumala vastu kasvab välja palve ja palvetades saab kindlamaks meie usk. Palve on kõnelemine Jumalaga, jumalalapse elav suhe oma lõpmatult hea Isaga. See võime – võime verbaalselt suhelda oma Loojaga – on antud siin ilmas üksnes inimesele. Seda võimet pole antud ühelegi loomale. See and on märk sellest, et Jumal tahab meiega suhelda. See on märk sellest, et kõiki meid on kutsutud olema vahendajaks Looja ja loodu vahel. Olema loodu preestriks. Palvetamine teeb inimesest inimese.

Pühapäeva evangeelium räägib meile sellest, kuidas üks isa oli mures oma haige poja pärast ja püüdis teha kõik endast oleneva, et poiss saaks terveks. Esmalt pöördub ta Jeesuse jüngrite poole, kes üritavad aidata, kuid paraku tulemusteta. Siis viiakse isa koos pojaga Jeesuse ette. Nüüd saab isa palve vastuse – Jeesus teeb tema poja terveks. See lugu kõneleb meile ühe isa armastusest oma poja vastu, kõneleb eestpalve väest ja vajalikkusest, kõneleb Jeesuse jumalikust võimest haige inimene ühe hetkega terveks teha. Aga mitte ainult. Loo kõnekaim sõnum sisaldub Jeesuse sõnades poisi isale: „Kõik on võimalik sellele, kes usub“ja isa vastuses: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!“.

Kerge on teha järeldus – Jeesuse jüngritel polnud piisavalt usku, et isa palvet täita. Võib-olla tõesti polnud. Kuid see pole siinkohal oluline, sest Jeesus ise otseselt oma jüngritele usu puudumist ette ei heida. See jumalik ohe – „Oh uskmatu sugupõlv!“– käib pigem kõigi inimeste kohta. Küll aga õpetab Jeesus jüngreid hiljem omavahel olles: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.“

Kas oleme mõelnud sellele, kust tuleb meie usk Jumalasse? Ons usk midagi meist, midagi meie oma, midagi meile kaasasündinut? Loomulikult mitte. Kui usk oleks inimesest, siis poleks vaja Jumala sõna üldse kuulutada ega kuulata. Aga nõnda nagu kõik muudki head annid, nii on ka meie usk Jumala armuand, mitte meie töö ja pingutuste vili. Usk tekib ja kasvab meis Jumala sõna toimel Püha Vaimu annina, mitte kuidagi niisama. Ega rohigi väljal niisama kasva, kui Jumal teda ei kasvata.

Jumalale on kõik võimalik. Nii võib Jumal meile kinkida ka rohkem usku, kui me teda palume. Seepärast suurim usk, mis ühel inimesel Jumala vastu saab olla, ongi sellesama isa usk. Isa usk, kes palub Jeesust alandlikult: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!“

Usklik inimene on see, kes tunnistab: usk on Jumalalt ja seda pole minul kunagi küllalt. Ka usu poolest, nagu kõiges muuski, oleme Jumala ees kerjused. Vaesed, kes Valitseja armust saavad päevast päeva üha rikkamaks. Seda muidugi juhul, kui me Jumala sõna kuulame ja palvetame. Oma usuga kiitlemine – see näitab pigem uskmatust.

 

 

 

 

Hüllo-Kristjan Simson,

Kärdla koguduse õpetaja