Patrik Göransson usaldab oma elus alati Jumala juhtimist

EELK Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja, Tallinna abipraost Patrik Göransson valiti koos praost Jüri Vallsaluga 2007. aasta vaimulikuks. Ta on selle tiitli üle väga rõõmus ja tänulik.

«On ju tore, et see tiitel ei too mitte uusi tööülesandeid, vaid hoopis kingiks reisistipendiumi 20 000 krooni. Ma tahaksin selle stipendiumiga veeta mõned nädalad septembris Jeruusalemmas. Olen seal varem ringsõidul käinud, nüüd sooviksin just kohapeal olla ja püha linnaga lähemalt tutvuda. See võimalus on fantastiline!» rõõmustab Patrik.

Uddevallas tundsid kõik kõiki
Sündinud ja kasvanud Lääne-Rootsis Uddevalla linnas, kus kõik tundsid kõiki ja laste koerustükid olid vanematel enne teada, kui nad koju jõudsid – «väikelinnas olid ju pideva järelevalve all», jääb Patrik nõusse, et eks see natuke Astrid Lindgreni lugudest tuttav paik võis olla küll. Kui Patrik ja ta õde veel väikesed olid, oli ema kodune, hiljem töötas kooliõpetajana. Isa oli linna majavalitsuses tegev.
«Kui mõtlen tagasi lapsepõlvele, siis on mul ilusad ja armsad mälestused. Ent laps mõtleb ikka lapse moodi. Tol ajal tekkisid Rootsis nn võtmelapsed, mis tähendab, et emad läksid tööle ja lapsed olid pärast kooli omapead kodus. Ma mõtlesin, et küll oleks tore, kui meie ema ka tööle läheks, aga tema ei läinud. Ja mul oma võtit ei olnud ning söögiraha nagu võtmelastel mulle ka ei antud. Minu ema ootas kodus, toit laual.»

Lapsena mängis kirikuõpetajat
Gümnaasiumi lõpetas samas linnas. «See oli niisugune vanaaegne range korraga kool, õpetajad olid kuuekümnesed ja vanemad. Kooli majahoidja keeras hommikul tundide alguses ukse lukku ja kes hiljaks jäi, see esimesse tundi ei saanud. Aga kõik see pani meid õppima ja korrast kinni hoidma.»
Kirikuõpetajaks tahtis Patrik juba lapsena saada, gümnaasiumis sai lapsepõlvesoov kinnitust. Ent ajateenistuses olles hakkas meeldima hoopis ohvitseri amet. «Pärast sõjaväge võtsin aasta mõtlemiseks, teenisin kodukirikus kirikumehena. Ja siis otsustasin teoloogia kasuks. Alguses õppisin Göteborgi ülikoolis, hiljem Uppsalas. Ja ma ei ole seda valikut kahetsenud,» on Patrik veendunud.

Väike eesti küla suures vene linnas
Kuidas Patrik Eestisse jõudis? Uddevalla ja Jõhvi Mihkli kogudus on sõpruskogudused ning Patrik sai ühe stipendiumiga tulla aastaks Jõhvi kogudusse praktikandiks. Tuli Jõhvi, mis «oli nagu väike eesti küla suures vene linnas», oskamata sõnagi eesti keelt; kus kirikuinimesed olid väga armsad ja nendega päevad läbi tegeldes ei saanudki aru, et linnas palju venelasi on. Hakkas kohe eesti keelt õppima. «Alguses arvasin, et saan ise mõne raamatu toel selle kähku selgeks. Sellest ei tulnud midagi suurt välja. Õpetaja Peeter Kaldur saatis mind keelekursusele, kus aga oli 25 venelast eesti keelt õppimas. No sellest ei tulnud ka midagi välja, kuid Peetri abikaasa Reet halastas minu peale ja õpetas.»
Huvitav, kui kaua võtab võõra keele selgeks saamine, kus üks asi on nn köögikeel ja hoopis muu on vaimulikuna teises keeles teenimine? Patrik arvab, et sellele küsimusele on võimatu vastata ja perfektselt ei saa ühtki keelt selgeks. Seletab aga siis, et naermine on üks asi, mis viitab keeleoskusele. Kuidas? «Väga lihtsalt, kui juba hakkasin eestlastega koos nende naljade üle naerma, siis sain aru, et keeleoskus on arenenud. Naer ühendab inimesi. Kui ikka teised kõik naeravad, tunned ennast väga halvasti, et ei saa aru.»

Käsk oli teenida ja tehtud see sai
Jõhvis oldud aega hindab Patrik kasulikuks ja põnevaks. Tegi koguduses tööd ja aitas õpetajat. Ükskord pidi aga minema üksi Narva kogudusse jumalateenistust pidama. «Jutlus oli trükitud, lugesin selle mitu korda läbi ja Reet Kaldur aitas mind. Narvas sain teenistuse peetud, sest käsk oli ja tehtud sai. Kui oleks küsitud, et kas oled valmis eesti keeles teenima, siis ma oleksin kindlasti eitavalt vastanud. Pärast teenistust näen, et üks vanem abielupaar läheb käärkambrisse, kindlasti tahavad minuga rääkida. Siis mõtlesin küll hirmuga, et mis nüüd saab, kui neil näiteks hingehoidlik probleem on. Eesti keeles rääkida ma veel ei osanud. Asi lahenes aga lihtsalt, mind tervitati rootsi keeles, sest tegu oli Rootsi eestlastega.»

Kaheksas aasta Tallinnas
Patrik on inimene, kellele meeldib elada seal, kus ta on. Eestisse tagasitulekut ta ei planeerinud, kuid käis siin veel seminari ajal keelt täiendamas: «Pool aega olin Göteborgi toomkirikus ja pool aega Jõhvis, hiljem olin kaks aastat abiõpetaja Göteborgis.»
Rootsi-Mihkli koguduse õpetajaks tuli ta Tallinna tollase praosti Gustav Piiri kutsel 2000. aastal. Tuli ja on siin olnud juba kaheksa aastat ning need on olnud väga huvitavad aastad, arvab ta.
Eesti keelega enam hätta ei jää, see aeg, kus kohalikest naljadest aru hakkas saama, on seljataga. Nüüd võib ta ise eestikeelsete anekdootidega seltskonda naerutada. «Kõige olulisem on esimese aastaga võimalikult palju keelt õppida, siis on hiljem lihtsam. Kui sa aga ennast välja lülitad ja aru saada ei püüa, on lootusetu.»
Mida toob tulevik? Patrik ei ole oma elus kunagi kaugeid plaane teinud, sest tuleb usaldada Jumala juhtimist, kuid pakitud kohvrite otsas ta ka Eestis ei ela. «Sest kogudust tuleb juhtida. Kuid kellelgi ei ole õigust öelda, et nüüd jään siia igaveseks. Seda teab Jumal üksi. Olen siin hea meelega. Inimesed on siin tublid ja armsad.»
Rootsi-Mihkli kogudus ei ole suur, kuid selles on oma võlu. Koguduseliikmed on tuttavad, õhkkond on kodune. Paljud on omavahel sugulased. Kõige armsamad on vanad koguduseliikmed, kes kõiki tunnevad. Nendega koosolemine on armas ja seda tahaks õpetaja teha rohkem.
Koduigatsusest ja kaugustest rääkides ütleb Patrik, et kui ta teeniks näiteks mõnd Põhja-Rootsi kogudust, siis oleks ta ju oma armsast Uddevallast ja vanematest tunduvalt kaugemal kui praegu.

Ehitab tühjale saarele kirikut
Tööd Rootsi-Mihkli koguduse õpetajal jätkub, lisaks õpetajatööle tuleb sageli turistidele kirikut ja muuseumi tutvustada. Üks suur töö on Naissaare kiriku taastamine. «On tekkinud lootus, et Euroopa Liit oleks nõus seda rahastama, ja kui nii, siis loodame 2010. aastal kiriku taaspühitseda.» Aga ikkagi – tühjale saarele kirik! Patrik on kindel, et 10–20 aasta pärast on Naissaarel kogudus olemas. Igaüks, kes laevaga Stockholmi sõitnud, on näinud, et seal pole ükski saar tühi. «Tühi Naissaar on puhtalt okupatsiooni jälg, millest tuleb lahti saada,» on Patrik kindel ja puistab lisaks huvitavaid fakte saare ajaloost.

Jagab end mitme ameti vahel
Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus võib õpetaja Göranssoni ka sageli näha, ta on seal abiõpetajana juba aastaid teeninud. Eesti Vabariigi 90. aastapäeva jumalateenistusel teenis temagi kaasa.
Tallinna abipraostina leiab Patrik Göransson, et kiriku panus peaks Tallinnas olema suurem. Kolmandik Eestimaa elanikkonnast elab Tallinnas, kuid väga väike osa kirikutööst tehakse siin. Ta loodab, et kunagi loob EELK ka oma gümnaasiumi.
Ja veel – lõpuks tunnistab Patrik, et tegelikult on ju täitunud tema nooruspõlveunistus sõjaväelaseks hakata, sest Eestis läbis ta kaitseväekaplanite kursused ja on nüüd Rootsi Kuningriigi kaitseväe reservkaplan.

Tiiu Pikkur