Juba on valgem

Eks inimesed ole erinevad, aga vähemalt minu sisemine jõudlus sõltub vägagi looduse aastaringist. Kui nüüd pärast kolmekuningapäeva hommikuti ärgates on juba tajuda, et päev-päevalt muutub aina varem valgeks, siis tunnen, justkui valataks minusse jõudu andvat väge. Olgu päev pööripäevast alates pealegi vaid kukesammu jagu pikem – see vähenegi annab Põhjala inimesele põhjuse rõõmustamiseks.

Rõõmu ja rahu on inimesele aga iga päev vaja. Isegi siis, kui meie ümber on palju häirivat. Tajume seda küllap kõik, aga selgelt kirikulehe sisu kokku seades. Eriti viimase aasta globaalsete sündmuste taustal, kus sõjast Ukrainas on kujunenud omal kombel mõõdik hea ja kurja hindamiseks. Esmakordselt on minuealiste eluajal aktiivne sõjategevus Euroopas, siiani oli sõda meie jaoks oluliselt abstraktsem mõiste. Eesti on Euroopas ja Ukraina ei ole Eestist ka geograafiliselt teab kui kaugel. On põhjendatud käsitleda Venemaa agressiooni meie värava ees toimuvaks, mis omakorda annab alust rääkida Eestist kui tagalast. 

Seega, oleme sõjas ning ei saa jääda eemal seisvalt erapooletuks. On hea tajuda, et enamik Eesti inimesi on valinud vabaduse poole, sealjuures aru andes, et vabadusel võib olla väga kallis hind. On liigutav näha, et paljud EELK kogudused püüavad oma meelsust väljendada, vahendades abi Ukrainale ja aidates Eestisse jõudnud sõjapõgenikke. 

Eesti Kirik muutis vahetult pärast Ukrainas sõjategevuse algust oma lehe päismikku ning sealtpeale alustame üksiknumbrit Ukraina lipuvärvidele trükitud üleskutsega palvetada Ukraina eest. Teeme seda, kuni Ukraina on võitnud. 

Alanud aasta on Eesti Kirikule eriline. Sajand tagasi, 1923. aasta jõuludeks ilmus kirikulehe proovinumber, milles öeldi, et kord nädalas ilmuva hakkav väljaanne soovib lugejateni tuua hingekosutavaid artikleid ja ülevaateid sündmustest kodu- ja väljamaalt. Lubatakse selles, et „kirik tahab usuelu äratajaks olla ja ebakosutavatest usuvaielustest hoiduda“. 

Jättes välja Nõukogude okupatsiooni aastate katkestuse ning kirikulehe pistelise ajakirjana ilmumise eksiilis, on Eesti Kirik üle elanud paremaid ja halvemaid aegu. Leht on jõudnud tänasesse selleks, et küsida oma lugejaskonnalt, aga ka omanikult Eesti luterlikult kirikult, kas me sellist väljaannet jätkuvalt vajame. Kui vajame jätkuvalt, on õigustatud kõik pingutused lehe väljaandmise jätkamiseks. Ka nüüd, mil elukallidus on seoses sõjategevusega tõusnud määral, mis ka Eesti Kiriku väljaandmiseks vajaminevat summat on märgatavalt tõstnud. Kallimaks on läinud trükkimine ning trükitud ajalehtede kojukanne, suurenenud on ka igapäevased kontorikulud jne. Toimetus ei hala, vaid annab aru, et raskused on selleks, et neid võita. Oleme püüdnud vähendada oma kulusid enda meelest miinimumini. Täpselt nii nagu igas majapidamises, aga ka igas koguduses seda täna tehakse. Palvetades Ukraina eest loodame, et kurjus võidetakse ning tänane aineline kitsikus on ajutine nähtus.  

Sellel kursil – et lehte on vaja – toimetus tegutseb ning näeb oma ülesandena täpselt seda, mida sajandi eest meie eelkäijad. Püüame jätkuvalt oma lugejaskonda varustada informatsiooniga kirikuelus toimuvast ja pakkuda kirjatöid, mis kosutaks meelerahu järele janunevaid inimesi. Juhime oma lugeja päevapoliitiliste tõmbetuulte käest igavikutüünesse tuulevaikusse. Me kõik vajame meeldetuletust, et hoolimata isegi sellest, mis elul meile ka kurjematel päevadel varuks on, oleme siiski kõik hoitud Taevaisa peopesa kumeruses.

Tänan Eesti Kiriku nimel kõiki meie lugejaid, eriti Eesti Kiriku tellijaid ja lahkeid tegevuse toetuseks annetajaid. Palun olge kindlad, et just tänu teile leiab toimetus südikuse jätkata. Head alanud Issanda aastat 2023! Jätkame maist rännakut taeva poole teel.

 

 

 

 

Liina Raudvassar,

peatoimetaja