Jõulud ja muusika

Minu jõulukaardi sõnum sellel aastal on meie inglid ja muusika. Aide Leit-Lepmets on kujutanud Haapsalu piiskopliku toomkiriku ja linna kohal viiulit mängivat inglit, viiulile on tulnud valge rahutuvi. Taustal on Petlemma täht. Jõulud ja muusika on sellel aastal täitnud meie kirikuid nii muusikute kui kuulajatega. Mõned aastad pausi on toonud muusikute suurema huvi kirikukontsertide vastu. Imetlen seda, kuidas väikesed lapsed, noored, emad-isad, vanaisad ja vanaemad on õppinud selgeks jõulukontsertide kava. Meil on tublid muusikajuhid.

Eriti kõnetav oli minu jaoks 11. detsembril Haapsalu toomkirikus kõlanud Saint-Saënsi „Jõuluoratoorium“. Esinejaid oli üle saja muusiku – koorid, solistid ja orkester. Dirigent Lehari Kaustel. Tõnu Kaljuste nimetab seda oratooriumit jõuluaja muusika-

traditsioonide reliikviaks. Mind huvitas, kuidas sai teoks niisugune muusikaline suurvorm. Saint-Saënsi kohta on öeldud, et ta oli muusikaline imelaps. Kontserdidebüüdi tegi ta kümneaastaselt. Pärast õppimist Pariisi konservatooriumis sai temast kiriku organist Pariisis, helilooja ning nõutud muusik Euroopas ja Ameerikas. 1858–1877 oli Saint-Saëns Pariisis Madeleine’i kiriku organist. Tema iganädalased improvisatsioonid orelil meelitasid kuulama hulga rahvast ja ajendasid Ferenc Liszti nimetama teda maailma suurimaks orelikunstnikuks. Samas kirikus peeti ka tema matusetalitus. 

Euroopa elas üle muutusi, Itaalia ühendati kuningriigiks, toimus teine Prantsuse-Mehhiko sõda, Ameerika Ühendriikides oli kodusõda. Kirik aga täitis oma ülesannet, 29. juunil 1868 toimus Vatikanis Rooma-Katoliku Kiriku I oikumeeniline kirikukogu paavst Pius IX kutsel. Ülesanne oli arutada kirikut puudutavaid probleeme, ratsionalismi, liberalismi, ateismi ja materialismi ideede populaarsust ning lahendada teoloogilisi küsimusi. Kirikukogul osales 744 piiskoppi. 

Mis toimus Eestis 1869. aastal? Esimesel poolaastal oli Eestis suur näljahäda. Kõige halvem oli olukord Läänemaal. 2.–3. veebruari 1860 öösel toimus Tallinna rannikul maavärin. Suure näljahäda tõttu aasta esimesel poolel sündis Eestimaa kubermangus 9315 ja suri 14 324 inimest, seega iive oli –15,5%. See aasta on ka üks suurema suremusega aastaid 18.–19. sajandit vaadates. Aga 18.–20. juunil 1869 toimus Tartus I üldlaulupidu, algse nimetusega „Eestirahwa 50-aastane Jubelipiddo“. 1867 esitati Liivimaa kindralkubernerile taotlus pidada 1869. aastal Liivimaa pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva laulupidu. Selleks ajaks olid siin-seal Eestis toimunud juba väiksemad kooride ühised laulmised. Laulupidu õnnestus igati, üsna pea asuti pidama järgmise peo plaani. Uue alguse tõi muusika.

Muusika ühendas meie rahvast ka kolmkümmend aastat tagasi ja andis uue iseseisvuse. Oleme viimased aastad elanud uues olukorras, aga meie ülesanne on hoida muusikat. 

Nende jõulude eel on kirikud olnud kohtumispaigaks sadadele muusikutele ja tuhandetele kuulajatele. Oleme teel 2024. a kiriku laulupeo poole.

Kümme aastat tagasi kõnelesin kirikumuusikutele muusika jõust. Siis toimus mitmeid suuri muusikaüritusi. Kõige pikem oli kolmepäevane koraalimaraton Haapsalus 23.–25. augustil. Aeg oli jagatud kaheteistkümneks kolmetunniseks perioodiks – igale praostkonnale üks periood, mille jooksul tuli laulda ca 40 laulu. Koraalimaratonil oli kolme päeva jooksul üle kuuesaja osaleja. Üritusest tegi ülekande Kuressaare Pildiraadio. Maratonist kirjutas organist Lia Salumäe: „Kokkuvõtlikult võin öelda, et see kõik, mida läbi elasime, oli suur ja kaunis. Meie lauluraamat on väga rikas kenade meloodiate ja luule kogumik. See pakub palju inspiratsiooni muusikutele. Lauluraamatus on väga sisukaid koraale, mille sõnum on sügav ja kõnetab ka tänapäeva inimest ning annab hingekosutust.“

Kirikumuusikal on eriline roll ja ülesanne – ülistada ja laulda Jumala kiituseks. Muusika võidab kurja ja annab koha armastusele. Jõulud on eriline muusika aeg ja jõulusündmus ühendab meid koos inglitega laulma. Selle sõnumi toob meieni viiulit mängiv rahuingel Haapsalu kohal. 

Soovin jõulurõõmu ja palvetan meie kõikide eest sellel aastal Petlemmas.

 

 

 

 

Tiit Salumäe,

piiskop